Võhivõõraste hoolivus aitas Ukrainast tulnutel esimesest stressist üle saada

Ukrainast põgenenud Irõna Florija (koeraga) ja tema õetütar Vlada Gruzin Irõna tütrega. Foto: Aleksei Serov

Kas oleksite valmis vastu võtma otsust, kui ei tea, millised on selle otsuse tulemused? Mõne päeva eest olid sellises seisus Ukrainast pärit Irõna Florija ja tema õetütar Vlada Gruzin. Florija on pärit Kropõvnõtskõist ja Gruzin Harkivist.

Maailmas on häid inimesi, alustas meie jutuajamist Florija, Ukraina kodanik, kes sõja tõttu on nüüd Eesti sõjapõgenike keskuses. Ta keeldub kategooriliselt end põgenikuks nimetamast ja palub ka teistel end nii mitte nimetada. «Ma tahan olla vaba ja naasta oma kodumaale.»

Millal hakkasite Ukrainast lahkumisele mõtlema ja kui kiiresti see otsus tuli?

Kui sõda algas, ei uskunud ma väga kaua, et see meieni jõuab. Aga siis selgus väga kiiresti, et sõda on reaalsus ja peab olema valmis kõigeks. Kohe kui Kropõvnõtskõis kärgatasid esimesed plahvatused, otsustasin viivitamatult ära sõita. Raske uskuda, et alles ärasõidu hommikul olin tööl ja küpsetasin leiba, aga juba õhtul sõitsime koos tütre ja õetütrega ülerahvastatud kiirrongis Poola.

Miks otsustasite Eesti kasuks?

Ma olen juba korra teie riigis olnud – korjasin Tasuja talus maasikaid. Kui otsustasin, et ootan sõja lõppu välismaal, mõtlesin esimese asjana Eestile.