Kätlin Konstabel: milline on meie «Ukraina õppetund»?

Kätlin Konstabel  Foto: Postimees/Sille Annuk

Ukraina naised, kes viskavad tomatihoidise abil droone alla ja sokutavad relvastatud vene sõduritele päevalilleseemneid, et sõduri langedes midagi ilusat tärkaks. Hambuni relvastatud spordistaarid ja missikandidaadid. Suvalised inimesed, kes lihtsalt kõnnivad tankidele vastu. Sinikollaste lippudega meeleavaldused juba vaenlase kätte langenud linnades. Eestiski elavad ukraina mehed, kes kutsuvad pered siia varjule ja lähevad ise sõtta.

Me kõik imetleme praegu ukrainlaste vahvust. Aga kas mõtleme, et need on samasugused inimesed nagu meie – et need võiksimegi olla meie, 2022. aasta kevadises Eestis? Või imetleme ukrainlasi nagu Batmane, Kääbikuid ja Wonder Womaneid – kedagi, kes tegutsevad hollywoodilikus muinasjutumaailmas? Elame kaasa, ootame järgmist osa uue tegelasega ja toimetame oma igapäevategemisi edasi. Muidugi pöialt hoides, et meie lemmikutel ikka hästi läheks.

Ma tunnen väga puudust sellest, et ehkki «Ukraina sõja õppetundide» teemat kostab meediakanalitest söögi alla ja söögi peale, piirdutakse enamasti juttudega kaitsekulutuste tõstmisest, NATO liikmelisusest ja sellest, et Venemaa naljalt ei muutu, ei räägita meie oma inimeste valmisolekust olla nagu ukrainlased.