AK ⟩ Laupäevanovell: Vanaema

Foto: Mark Antonius Puhkan

Valgus, soe valgus. Igal kevadel poeb selle valguse sisse vanaema. Meie maja taga on rõdu. Valgus ja soojus on kõige soojemad ja valgemad rõdu paremas küljes, kaarja seljatoega tugitoolis. Rõdul pole aknaid, siis oleks ta veranda. Vanaemal on seal valge ja soe olla. Vanaema otsib valgust. Vanaema otsib soojust. Ta tahaks valgusse minna, soojusega ühte sulada.

Vanaema istub tugitooli süles. Oma soojusega teeb ta tooli soojaks. Kes pärast teda sinna istub, tunneb soojust, mis ei tule päiksest, vaid vanaema tagumikust. Mitte kõik tagumikud pole pliidid. Vanaema kannikad on suured, nagu on suured ka tema rinnad.

Aga ta oskab ennast ka sinna mahutada, kus ei näi olevat vähimatki lootust. Olen näinud teda jalgratta sadulas, aiaposti otsas ja pööninguluugil. Tundub, nagu suudaks ta oma keha tahtejõuga vähemaks voolida. Ta võib olla kleenuke neiu. Kui tahaks. Köögis on kolm kõrgi välimusega Lutherit. Miks üks vabrik selliseid toole peab tegema, ma ei tea. Aga vanaema sellest ei hooli. Ta hõivab tooli nagu piraat laeva. Tal on hea isu.