Piiripunkti põgenikele appi läinud perearst: nüüdseks on kadunud rahutus, mis sõjauudiseid kuuldes pidevalt näris

Pereõde Heily Piip, kes töötab Vormsi koolis õpetajana, hoiab süles üht väiksematest arstipunkti toodutest. FOTO: Sirje Rass Foto: Sirje Rassi

Spontaanselt alanud koostöös Malta orduga aitab Eesti perearsti algatatud meditsiiniabi ekspeditsioon Ukraina sõjast pagenud põgenikke pisikeses Krościenko piiripunktis, kus ei vajata niivõrd tablette, kuivõrd inimlikku tähelepanu, head sõna ja sooja telki.

«Võlurohuna pidid meil siiski alati taskus olema ka nõukogude ajast tuntud diasepaam-valokordiini tilgad,» ütles perearst ja Terviseagentuuri omanik Madis Tiik, kes avas märtsi algul Ukraina-Poola piiril vahetustega tegutseva mobiilse arstipunkti. «Memmed hakkasid rahunema juba ainuüksi sellest, kui nägid, kuidas tuttava väljanägemisega pudelikesest neile viis tilka teeklaasi kukutati.»

Tiigi sõnul tuli ise platsil tähelepanelikult ringi käies leida endale patsiente, kellest vanimaks osutus ratastoolis 96-aastane käbe proua, noorim aga polnud veel ühekuunegi. «Inimesed olid tagasihoidlikud ja püüdsid vapralt ise hakkama saada. Kutsusime telki neid peresid, kellel olid sülelapsed või kus mõni liige nägi väga närb välja. Märkasime nälginud, joomata, stressis põgenikke, mõned lapsed oksendasid.» Mägises Krościenkos käis piirületus küll kiiresti – mõne tunniga, ent kurnatus oli tekkinud pikal teekonnal Mariupolist, Harkivist või Zaporižžjast.

«Tihti olime tunnistajaks, kuidas mees tõi oma pere piirile ja suundus ise tagasi, sõtta. Lapsed said alles kohale jõudes aru, et isa ei tulegi nendega kaasa. Muidugi tekitas see ahastust,» lausus Tiik. Nii need noored naised siis astusid väikse kohvriga tundmatusse – üks laps süles, teine käekõrval.