Tallinna Ülikooli juurest läheb Ukraina piirile heade annetajate toodud toidu- ja riidekraam. Samast lähevad bussidega rindele ka mehed-naised, kelle arv kasvab iga päevaga. Seda kavatsevad teha ka ajutiselt Tallinnas töötanud Antonina ja tema abikaasa Juri. Nende sõnul ei ole võimalik jääda Eestisse nautima rahu ja vabadust, kui ukraina inimesed peavad verist võitlust, kui surevad lapsed ja sünnitajad, inimesed, kes on nii väetid, et ei saa põgeneda sõja õuduste eest.
Tellijale
Ukrainasse võitlema sõitev Vladislav: «Venelane on alati olnud okupant!» (2)
Juba pool tundi enne bussi saabumist on ülikooli ette kogunenud salk inimesi, mida lähemale jõuab aeg täistunnile, seda enam inimesi koguneb. Need inimesed ei karda, vaid on väga motiveeritud jõudma tagasi oma kodumaale.