Liibanon – kaitsepolitsei ainulaadseim operatsioon

Kaitsepolitsei töötajad Peeter Oissar (vasakul) ja Tõnu Miilvee kinnitavad, et pantvangide vabastamine oli täielikult kaitsepolitsei enda operatsioon. Foto: Liis Treimann

 Kokku oli Liibanonis pantvangi sattunud eestlaste vabastamisega eri ajal ja rollides hõivatud mitukümmend kaitsepolitseinikku.
 

See võib tulla üllatusena, kuid need olid just kaitsepolitsei enda araabia ja prantsuse keelt oskavad töötajad, kes mullu kohapeal olukorra lahendasid, eestlaste röövijatega kontakti leidsid ja olukorra rahumeelse lahenduseni tüürisid.

Kui eelmise aasta 14. juulil üks kergelt soomustatud autode kolonn Beiruti poolt Bekaa oru poole teele asus, ei teadnud veel keegi täie kindlusega, kas kuudepikkune töö kannab lõpuks vilja. Kas seitse vangi võetud Eesti rattamatkajat tõesti vabastatakse?

Autod olid täis Prantsuse relvastatud üksuslasi ja Eesti kaitsepolitsei töötajaid. Ees ootas teekond ühte kaugele mäeküljel asuvasse kirsisallu, sinna, kuhu isegi Liibanoni ametiisikud sõidavad ainult raskelt relvastatuna.

Rollijaotus autosistujate vahel oli samas lihtne: prantslaste poolt on tehniline tugi, aga käske jagavad eestlased. «See oli 101 protsenti meie enda operatsioon,» ütleb kaitsepolitseinik Tõnu Miilvee, oma täpsema ametinimetuse kohta mainib ta ainult «büroojuht».

Tegelikult on Miilvee see mees, kes juhtis seda operatsiooni päris algusest, eestlaste vangivõtmisest saadik. Ja kui Miilvee ütleb «Eesti operatsioon», siis ei pea ta silmas ainult vabastamispäeva, vaid kogu seda ligi neljakuulist pikka ja pingelist tegevust. «Samas, loomulikult oli väga oluline roll ka koostööl ja meie partneritel nii Eestis kui teistes riikides,» lisab ta.

Võib-olla oli Liibanoni puhul tegu kaitsepolitsei kõigi aegade suurima, aga kindlasti ainulaadseima operatsiooniga. Kokku oli eri ajal ja eri rollides hõivatud mitukümmend kaitsepolitseinikku, regioonis rohkem kui kümme.

Isegi tagantjärele ei räägi kaitsepolitseinikud toimunust meelsasti ja eriti väldivad nad konkreetseid arve. Näiteks kui palju on eestlastest kaitsepolitseinikke, kes oskavad araabia ja prantsuse keelt, et Liibanonis tegutseda.

Neid on aga ilmselt mitu, nii keeleoskajaid, neid, kes saanud koolitust pantvangistajatega läbirääkimisel, kui ka neid, kes «kõrbetolmu varemgi nuusutanud» (nagu üks ametnik möödaminnes mainib).

«On neid, kes oskavad kohalikke keeli, on ka neid, kes oskavad, aga kelle puhul me ei taha, et keegi teaks, et nad oskavad,» räägib Miilvee mõistujuttu.

Ühe näitena võib tuua Peeter Oissare. «Minu araabia keele oskus pole liiga hea, aga mõnikord on abiks kas või see, kui tahad mõne lausega sõbralikku õhkkonda luua,» ütleb Oissar.

Nii Miilvee kui Oissar lisavad, et kohalikku keskkonda sulandumiseks, nii keeleliselt kui kultuuriliselt, olid neil teised, seekord nimeta ja näota jäävad kaitsepolitseinikud. «Võib-olla 50 aasta pärast, kui teabesaladuse tähtaeg langeb, saame detailsemalt rääkida,» muigab Miilvee.

Mis on aga siinjuures oluline, Liibanoni operatsioon oli Eesti eriteenistuse töö ja pikk pingutus. «Mitte keegi teine ei tee meie eest tööd ära,» kummutab Oissar jutte, et ah, niikuinii mingid välismaalased uurisid ja vabastasid.

Jah, väga oluline abi tuli prantslastelt. Välisministeerium sõlmis kokkuleppe ja sealt alates oli Prantsuse saatkond Beirutis kaitsepolitseinike kontoriks. Algperioodil isegi elati Prantsuse suursaadiku residentsis.
Sisulise töö ja info kogumise tegid aga ära meie enda mehed, kohe pärast röövi lendasid esimesed kaitsepolitseinikud kohale. Kõigepealt oli muidugi palju segadust ja müra. Igasuguseid soolapuhujaid ja kasujahtijaid.

Pantvangide perekonnadki võivad kirjeldada, kuidas mõnedki välismaalased nendega ühendust otsisid, et raske raha eest Liibanoni lehtede põhjal kokku kirjutatud «analüüse» neile maha müüa.

Miilvee kirjeldab, kuidas ta ise pidi muu hulgas vestlema ühe naisterahvaga, kes väidetavalt midagi teadis, aga lõpuks selgus, et ta nägi asja unes. «See on lihtsalt üks näide infomürast, aga me pidime kontrollima iga infokildu ja niidiotsa,» räägib Miilvee.

Esimene suurem läbimurre uurimises toimus mõni nädal pärast röövi. Siis õnnestus kaitsepolitseinikel saada kontakti kellegagi, kes suutis neile piisava kindlusega tõestada, et tal on sidemed ja infot eestlastest röövitute kohta.
Oli see keegi röövijatest endist? Pigem vahemees, kas palgatud esindaja või lihtsalt mingi tuttav, selgitab Miilvee. Kas eestlased olid millalgi kontaktis või rääkisid ka mõne röövijaga? «Seda küsimust ma ei kommenteeriks,» vastab Miilvee.

Ometi kinnitavad nii Oissar kui Miilvee, et sellest hetkest alates, küll ehk mitte iga tund ja iga hetk, vaid üldiselt, oli neil kuni pantvangide vabastamiseni teadmine, et eestlased on elus. Detailidest aga muidugi ei räägita.
Proof of life’i meetodeid on erinevaid, osa neist on nähtud ka filmides: videod, helid, fotod röövitutest värskete ajalehtedega. Mida täpselt Liibanonis kasutati, see jääb saladuseks.

Millega aga üldse röövleid veenda? Rahaga? Vägivallaga? Ähvardustega? Meelitustega? Sõprade vabastamisega vanglast?

«See, et rööviti just eestlased, oli juhus. Ilmselt röövlite jaoks oli see ehk isegi omamoodi pettumus, ja kui arvestada, et neil oldi kannul, nende identiteet saadi teada, siis nad ka ise väsisid ja tulid algselt ulmeliste nõudmiste juurest maa peale,» räägib Miilvee.

Oissar rõhutab lisaks mitu korda, et kindlasti pole õige kasutada terminit «läbirääkimised». Pigem saab rääkida veenmisest või isegi suunamisest soovitud lõpplahenduse poole.

«Need asjad ei käi nagu filmides, kus läbirääkija istub relvatoru eest ja pakub ennast pantvangide vastu vahetuseks,» ütleb Oissar. «Kui tahate ette kujutada, siis mõelge pigem sellele, et juuakse teed, räägitakse perest, räägitakse, et kuidas teil siin mägikülas elu käib.»

Kas selle aja jooksul oli ka mõni ohtlik ja hirmus hetk?

Peeter Oissar: «See on piirkond, kus paratamatult tuleb mõelda ohtudele. See, et meie enda töötajate ohutus on tagatud, oli kindlasti prioriteet.»

Olite teie või teised kohapeal viibinud kaitsepolitseinikud relvastatud?

Tõnu Miilvee: «Seal maal on kõik relvastatud. See ongi minu vastus.»

Pauku ka tehti?

Tõnu Miilvee: «Ei. Õnneks mitte.»

Kes, kuidas ja mida täpselt selles kauges maailmanurgas 2011. aasta aprillist kuni juulini tegid, me teada ei saagi. Miilvee ja Oissar said igal juhul oma töö eest presidendilt Kotkaristi IV klassi teenetemärgi, mõlemad mehed aga lisavad, et need aumärgid kuuluvad ka mitmetele teistele kaitsepolitseinikele.

Selge on igal juhul see, et tegu oli Eesti operatsiooniga, kus põhitöö tehti ära sealses piirkonnas, kas see tähendab ainult Liibanoni, jääb samas natuke ebaselgeks, sest mehed ise rõhutavad tihti märksõnu «regioon» või «sama laiuskraad».

Süüria, muuseas, millest alguses palju räägiti kui pantvangide võimalikust asukohast, jäi lõpuks siiski kõrvalteemaks. Jah, käidi ka Süürias, jah, avalikkusegi ette jõudnud videod laaditi üles Süürias, kuid see polnud põhiline. «Lõpptulemuse suhtes polegi see nii tähtis, kas see karjuseonn seal kusagil tähistamata piirialal oli nüüd Süüria või Liibanoni mäeküljel,» ütleb Miilvee.

Oissar ja Miilvee ise pantvangide kättesaamise hetkel seal kirsisalus, kust eestlased leiti, ei viibinud. See aga ei tähenda, et nad polnud tööl. «Ütleme nii, et ma olin samal laiuskraadil, ühel teisel mäetipul ja vaatlesin midagi,» muigab Miilvee lõpetuseks.