Eestis puudub hädaolukorras vajalik ühtne teavitussüsteem

• Loomisel on asukohapõhine ohuteavitussüsteem
• Elutähtsa info saamine eeldab mobiiltelefoni olemasolu
• Inimesed ei oska ohu korral tegutseda

Kuigi näiteks plahvatusohtlikest ammoniaagitsisternidest Muuga või Sillamäe sadamas on korduvalt räägitud, pole inimestel aimugi, mida nad võimaliku õnnetuse korral tegema peaksid.

Pole välistatud, et kui kõmakas peaks käima, asutab mõnigi ennast sündmuskoha poole teele, et telefoniga pilte või videot teha, teadmata midagi ammoniaagi toksilisusest.

Kunagi õpetati inimestele, mida tõsiste õnnetuste ja katastroofide korral teha, kuni abi kohale jõuab, kuid nüüd on kõik jäetud nende enda otsustada. Elementaarsed tsiviilteadmised on justkui nõukaaja jäänuk ja seega ebavajalikud. Nii ei teagi me enam, mida teha või kuhu minna suurõnnetuse või lausa sõja korral. Varjendeid meil tänapäeval ei ole ja õhuhäiresüsteem jäeti ripakile juba 1990. aastail. Kuidas me siis teada saame, kui on juhtunud midagi ülimalt olulist ja igaüht puudutavat?

Loodav teavitussüsteem eeldab mobiiltelefoni

Siseministeeriumis on praegu arendamisel asukohapõhine ohuteavitussüsteem (lühidalt AKOS), mis ministeeriumi pääste, hädaabi ja kriisivalmiduse asekantsleri Viola Murru sõnul aitab tulevikus edastada Eestis asuvatele mobiiltelefonile asjakohaseid SMSe. See ei sõltu inimese valitud mobiilioperaatorist ning teavitusega on hõlmatud ka siin viibivad välisriigi kodanikud. Lisaks on võimalik ohuteavitusi saata välisriikides viibivatele Eesti mobiilsideoperaatorite klientidele.

Viola Murd lausub, et SMS-põhine ohuteavitussüsteem saab valmis augustis. Foto: Mihkel Maripuu

«Loodav ohuteavituse platvorm võimaldab kiiresti ja sihistatult saata SMS-teavitust kõikidele inimestele, kes ohupiirkonnas asuvad,» selgitas Murd. «Varem on seda tehtud sotsiaalmeedia abil või eraldi kokkulepete alusel mobiilioperaatoritega. Nii võib aga tekkida olukord, kus info ei jõua kiiresti nendeni, kellel on seda eluliselt oluline teada, või tekitab asjatut pinget inimestes, keda konkreetne ohuolukord ei puuduta või kes ei viibi ohu läheduses.»

Peale SMS-teavituse kasutatakse muidki võimalusi nagu meedia, sh sotsiaalmeedia, asutuste veebilehed, telefonikõned, valjuhääldiga ja ukselt uksele teavitamine ning sireenid. Peagi lisandub loetelusse naiskodukaitse mobiilirakendus «Ole valmis!», aga selleks on vaja vastav äpp telefoni tõmmata. AKOSe arendus peab plaanide järgi olema kasutusvalmis tänavu augustis.

SMSi saatmine kõigile nõudis kaheksa tundi

Kuna AKOS on otseselt sidevahendipõhine, saavad selle kaudu ohuteavitusi ainult telefoniomanikud. Kaks aastat tagasi pandeemia alguses saatis Eesti riik elanikele eriolukorra tõttu SMS-teavituse, ja väidetavalt nõudis selle kaudu info kõigile edastamine kaheksa tundi.

«AKOSe kaudu on võimalik kõigile mobiiltelefonidele ettevalmistatud sõnum edastada poole tunni jooksul – ajakulu sõltub sellest, kas sõnum on juba ette valmistatud või tuleb koostada. Sõnumi edastamise planeeritav kiirus on minimaalselt 500 SMSi sekundis,» ütles Murd.

Pandeemia alguses saatis riik elanikele eriolukorra tõttu SMS-teavituse, ja väidetavalt nõudis selle kaudu info kõigile edastamine kaheksa tundi.

Asjal on aga teinegi külg: teavitamine oleneb otseselt võrgu olemasolust, samas on meil alles värskelt meeles, kuidas 16. veebruaril tabas Telia kliente ebameeldiv üllatus – välja helistades ei hakanud valitud number kutsuma, muust võrgust ei saanud Telia võrku helistada. Rike oli nii ulatuslik, et helistada polnud võimalik ka mitmetele olulistele infoliinidele ning mobiilne parkimine ei toiminud. Selle valguses tekib kergelt kahtlus, et rikete või ka elektrikatkestuste korral ei pruugi elupäästev SMS-teavituse süsteem tööle hakata.

Oliver Gailand usub, et mobiilivõrgu suured rikked on väga haruldased. Foto: Erakogu

Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti sideosakonna juhataja Oliver Gailan selgitas, et selliseid ulatuslikke intsidente nagu veebruari keskpaigas tuleb ette harva, võib-olla kord kümne aasta jooksul. «Oleme harjunud, et side töötab meil alati hästi, aga nagu igas tehnilises süsteemis, võib ka sidevõrgus esineda rikkeid,» nentis Gailan. «SMSide vahendusel edastatakse hädaohuteateid paljudes maades ja SMSe on võimelised vastu võtma nii nuti- kui ka nuputelefonid. Seega on tegu küllaltki hea lahendusega, sest see jõuab vahetult paljude inimesteni.»

Pikem elektrikatkestus lööb tugijaamad rivist välja

Andre Visse sõnul saab siiski ulatuslik elektrikatkestus mobiilimaste rivist välja viia. Foto: Jake Farra

Telia tehnoloogiajuht Andre Visse ütles, et nende võrgusõlmed (sh mobiilside tugijaamad) lähevad elektrikatkestuse korral üle akutoitele. Ja need tugijaamad, mis on varustatud püsigeneraatoritega, jäävad tööle ka pärast akude tühjenemist. Ulatuslikuma katkestuse korral varustatakse tugijaamad lisaks mobiilsete generaatoritega.

«Pikema elektrikatkestuse korral on siiski paratamatu, et osa mobiilside tugijaamu langeb rivist välja, sest kõigi külge pole võimalik akusüsteeme ehitada ja generaatoreid paigaldada. Sellised on näiteks hoonete katustel asuvad tugijaamad. Oma mobiilsidevõrku planeerides ja ehitades oleme arvestanud, et suuremad ja mobiilside üldist katvust tagavad tugijaamad oleks tagavarasüsteemidega varustatud,» selgitas Visse.

Pärnu hoiatussüsteem ei toimi juba ammu

Eestis pole praegu paraku ühtegi linna, kus oleks säilinud mingigi üldine helisignaalil põhinev hoiatussüsteem. Pärnu püüdis seda üleujutusohu tõttu luua ja sealne automaatne hoiatussüsteem (PAUH) valmis 2008. aastal. See koosnes viie kõrgema hoone katusele paigaldatud valjuhäälditest, mis võimaldasid edastada sireeni ja raadio teel kõnet. Süsteem oli varustatud akudega.

«PAUHi ostmine ja paigaldamine läks linnale maksma 170 605 eurot ja selle töös hoidmine nõudis 130 000 eurot aastas,» selgitas Pärnu linnavalitsuse meedianõunik Teet Roosaar. «2009. aasta kohalike valimiste järel otsustas aga tollane linnavalitsus süsteemi ülalpidamisest loobuda, pidades PAUHi ebaefektiivseks ja liiga kulukaks. Katustele paigaldatud valjuhääldite heli ei katnud kogu linna, kinniste akende ja tugeva tuule korral ei kuulnud paljud linnaelanikud sireeni.»

Valjuhääldite abil elanikkonna informeerimise efektiivsus oli ja on üle riigi vaidluste objekt.

Pärnu linnavalitsuse meedianõunik Teet Roosaar

Praegu on PAUH kasutu – valjuhääldid katustel aastaid kontrollimata, seadmed vooluta ja internetiga ühendamata. Et seade n-ö ellu äratada, tuleks ta sisuliselt uuesti luua.

«Valjuhääldite abil elanikkonna informeerimise efektiivsus oli ja on üle riigi vaidluste objekt. Päästeamet näeks muidugi hea meelega, et omavalitsused varustavad end taolise süsteemiga, aga ise selle ülesehitamisse ja töös hoidmisse ei panusta. Üleriigiliselt kasutatakse elanikkonna hoiatamiseks SMS-sõnumeid. Isikliku kogemuse põhjal võin öelda, et jaanuaritormi ajal oli kõige enam kasu linnas ringi sõitvatest politseiautodest, kust valjuhääldite abil ohust teavitati,» rääkis Roosaar.

Timberg peab SMS-teavitust ebaefektiivseks

Endine päästeameti peadirektor ning kiirgus- ja keemiakaitse insener Kalev Timberg peab aga tuumaajastul tähtsaks korralike varjendite ja lollikindla teavitussüsteemi olemasolu. Tema sõnul algas õhuhäire puhul teavitamine siis, kui lennukitest said relvad. Eriti oluliseks muutusid sellised teavitussüsteemid siiski 1960ndatel, sest siis sai inimkond valmis tuumarelva.

Tartu tsiviilkaitsestaapi juhtinud Kalev Timberg üheksakümnendatel, kui hävines õhuhäire võimekus ja lagunesid kaevikud. Foto: Malev Toom

«Sireenid ei ole meil Eesti iseseisvuse taastamise ajast töökorras. 90ndate alguses pöördusid päästeamet ja siseministeerium rahandus- ja majandusministeeriumi poole, et eraldataks raha õhuhäire süsteemidele ja varjenditele, kuid neid ei peetud oluliseks. Ja nüüd, kui meid ähvardatakse tuumarelvaga, on hakatud küsima, et kuidas inimesi teavitada,» lausus Timberg. Vähesed seni säilinud häire andmise süsteemid võivad olla tööstustes, kus peab vajadusel saama töötajaid kiiresti evakueerida, näiteks keemiaettevõtetes. Ühtset häiresüsteemi, mis oleks seotud õhutõrjesüsteemiga, riigis paraku ei ole.

«SMSiga teavitamine on ebakindel, kuna telefon võib olla välja lülitatud või helitu peal või pole selle asukohas levi. See on tõesti üks võimalus, aga ei tohiks olla peamine. Teistes riikides on õhuhäire võimalused säilinud,» räägib Timberg. «Võtame või Rootsi, kus on arvestatud isegi sellega, et elekter kaob – sealne õhuhäiresüsteem on suruõhupõhine. Paljudes riikides on valjuhääldisüsteemid. Mina olen kindel, et kõige tõhusam on siiski tugev helisireen. Olen 90ndate algusest peale rääkinud, et kui nüüd hakkame seda uuesti üles ehitama, läheb valmimiseni kümme-viisteist aastat. Praegu, kui Ukrainas käib sõda, tuleks kohe ja otsustavalt vastu võtta kaasaegse õhuhäire süsteemi loomise otsus.»