KRIISIKS VALMIS ⟩ Marti Aavik: meie tahet ei murra ükski kriis

Postimehe peatoimetaja Marti Aavik. Foto: Eero Vabamägi

Postimees palus riigiasutustel kirja panna kriisisoovitused, mida on vaja teada igal perekonnal, kirjutab Postimehe peatoimetaja Marti Aavik.

Kas selliste soovituste jagamine tähendab, et arvame, et varsti lähevad ka meil lahti sõjakoledused, mida näeme Ukrainas? Neid teadmisi ja tegevusi on tegelikult vaja ka rahu ajal. On olnud vaja kogu aeg. Need on osa sellest, et teha meid ühiskonnana vastupidavamaks.

Lihtsalt, väga mugavatel aegadel on enamik meist harjunud mõttega, et kõik asjad on keegi teine kuidagi ära korraldanud, abi on lähedal ja saabub kiiresti. Ise ei pea eriti midagi tegema. Enam-vähem nii see ju ongi, kui häda puudutab väikest maa-ala või on lühiajaline.

Paraku piisab pikemast elektrikatkestusest, et meie tavapärane elurütm sassi lüüa. Järjest langevad siis ära ka teised harjumuspärased teenused. Kuidas toitu osta, kui pole üldse harjunud taskus hoidma sularaha? Kuidas kortermajas hakkama saada, kui torudest ei tule vett? Vastused pole tingimata kuigi keerulised, aga neid tuleb teada, veidi nende alusel valmistuda.

Hoiatavaid juhtumeid on meil olnud mitu, alates pandeemiast, küberrünnakutest, tormidest jmt. Ometi jääb inimestega rääkides mulje, et teadmised, elementaarsed varud ja n-ö matkakomplekt, et saaks veidi aega oldud väljaspool kodu, on olemas pigem vähestel. Peaks aga olema kõigil.

Nõuandeid, kuidas mõni päev iseseisvalt hakkama saada, tuleb võtta tõsiselt. Sama tõsiselt tuleb võtta ka küberhügieeni soovitusi.

Äkki inimesed lähevad paanikasse? Mina arvan, et kui sa tead, mida konkreetselt teha, et halbadeks oludeks valmistuda, ja ka tegelikult teed neid asju, siis ei saa seda küll paanikaks nimetada. Pigem annab mõtestatud tegutsemine ju rahulikuma tunde. Oleme valmis, oleme tugevamad.

Nõuandeid, kuidas mõni päev iseseisvalt hakkama saada, tuleb võtta tõsiselt. Sama tõsiselt tuleb võtta ka küberhügieeni soovitusi.

Mida rohkem inimesi on valmis mõnda aega ise hakkama saama, seda rohkem jõudu jääb elukutselistel ja vabatahtlikel abistajatel oma masinavärgi korralikuks käimasaamiseks ning suurimate hädaliste abistamiseks.

Päris kindlasti küsib Postimees oma igapäevases töös poliitikutelt ja asutustelt kriitilisi küsimusi selle kohta, kuidas kodanikukaitset korraldatakse. Teame, et paljugi sellest on kaugel ideaalist. Samas õhutame tegema ära selle, mis on iga inimese ja perekonna võimuses. See on osa kaitsetahtest. Meie tahet ei murta.