/nginx/o/2022/03/03/14405935t1h74a3.jpg)
Tallinlanna Tiia leidis oma ukrainlased juhuslikult, aga nüüd on tema toetada lausa kuus peret kokku 12 lapsega. Pereisad olid siin tööl juba varem, sõja puhkedes tulid naised-lapsed samuti Eestisse, mõni mees aga sõitis Ukrainasse kodumaa eest sõdima.
«Nad on uhked inimesed ja abi naljalt ei palu, pigem ütlevad, et lähevad ise poodi ja ostavad, mis vaja,» rääkis Tiia, kes pidas siiski vajalikuks sekkuda ja abi pakkuda. Praegu elavad ukrainlased hostelis, kus mehed juba varem peavarju said, perede lisandudes läks seal aga kitsaks ja nii hakatigi hosteli omaniku kaasabil sobivamat elupaika otsima.
Tiia sattus sellesse seltskonda algul tõlgina, kuna ta räägib vabalt vene keelt, peagi aga selgus, et abi on vaja anda ka muul moel.
Naine mõistis üsna ruttu, et ametlik informatsioon ja tegelik elu ei pruugi kattuda. Ka tema oli arvukatest intervjuudest aru saanud, et kõik soovivad abistada ja sõjapõgenike vastuvõtmisega on asjad korras, aga jäi ise abistades hätta. «Juba esmaspäeval teatasime pagulaste vastuvõtu koordinaatoritele, et meil on siin inimesed, kelle Eestisse saabumine oleks vaja registreerida, ka on vaja neile selgitada, millised õigused neil siin on. Lubati küll kohale tulla, aga keegi ei tulnud. Samuti helistasin riigi infotelefonile 1247, et uurida, kust inimesed saaksid igapäevaeluks vajalikke asju. Paluti pöörduda Punase Risti poole Eha tänaval, saatsin siis kolmapäeval mõne pereema sinna, aga kohapeal selgus, et ei jagata midagi,» rääkis Tiia, lisades, et vestles riigi infotelefonile helistades kolme inimesega ja kõik andsid talle samasugust infot.
Punase Risti kommunikatsioonijuhi Liis Ehrmingeri sõnul nemad tõesti Eestis sõjapõgenikele asjade jagamisega ei tegele. «Meie korjame praegu asju vaid Ukrainasse saatmiseks ega saa hakata neid Eestis laiali jagama. Kui vajadus sellise abi järele on ka siin, võiks mõni kodanikeühendus võtta asja enda peale, kohalikud omavalitsused aga koordineerijaks hakata.»
Ehrmingeri hinnangul tuleks kokku koguda info, kui palju on meil abivajajaid ja mida nad vajavad. Ta lausus, et Punane Rist abiorganisatsioonina on valmis toetama, sest ka mitu ettevõtet on pöördunud abistamissooviga just nende poole. «Kõige lihtsam on jagada sellist abi vastuvõtupunktides, mis saavad olema kohalike omavalitsuste hoole all, kuna seal teatakse täpselt, milliseid asju sõjapõgenikud vajavad.»
/nginx/o/2022/03/03/14405937t1h7f18.jpg)
Keerulisem on nendega, kes on tulnud Eestisse sugulaste või tuttavate juurde, aga ka neil soovitab Ehrminger kindlasti kohalikule võimule oma siinviibimisest märku anda. Just kohalik omavalitsus korraldab eluks vajaliku, hoolitseb arstiabi ja muu sellise eest. «Kui meie viiksime lihtsalt ühe pakikese hügieenitarbeid, siis see ei aita kedagi. Kogu süsteem tuleb üles ehitada nii, et kohalik omavalitsus teaks, kui palju on neile sõjapõgenikke saabunud. Paljud inimesed tahavad praegu annetada, aga selle võrgustiku, kuidas annetatud asjad põgenikeni jõuavad, peaksid looma omavalitsused.»
Tallinlanna Tiia korraldas tema hoole all olevate sõjapõgenike abistamise sõprade ja tuttavate abiga, kuna talle sai selgeks, et riigil on praegu küll olemas head mõtted, aga süsteem tervikuna ei toimi.
«Mina alustasin väikesest ringist, esmalt pöördusin oma korteriühistu ja naabrite poole, appi tulid ka sõbrad ja lõpuks läks kõik hästi. Selgitasin täpselt välja, milliseid asju on vaja, ja saime kõik tarviliku, lõpuks ka käru neljakuusele beebile,» rääkis naine. Edasi suunab oma ukrainlased Tallinnas kolmapäeval avatud Niine tänava keskusesse, et nad saaks ka seda abi, mida sõbrad anda ei saa.
Niine vastuvõtukeskus on avatud ööpäev läbi. Munitsipaalpolitsei ameti juhi Aivar Toompere sõnul oli juba esimene ööpäev keskuses väga töine. «Päris bussitäit rahvast ei tulnud, aga käidud on kogu päeva. On tulnud neid, kes olid varem Eestis ja tahtsid lihtsalt infot ning ennast registreerida, aga ka neid, kes saabusid otse piirilt,» rääkis Toompere. Ta soovitab juba siin viibivatel ukrainlastel külastada keskust päevasel ajal, sest siis on töötajaid rohkem.
/nginx/o/2022/03/03/14405942t1hd7fc.jpg)
Keskusest saab igasugust abi, isegi kaardi Tallinna ühistranspordiga sõitmiseks. Tulevast nädalast hakatakse väljastama isikukoode inimestele, kes jäävad Eestisse kauemaks. «Kui sõjapõgenik on saabunud ainult väikese seljakotiga, on meil olemas ka mõningane varu riideid, nii et esmane vajadus saab rahuldatud. Väikese toidupaki anname ka kaasa, pisematele lastele kaisupadja või mängukaru.»
Tiia ütleb lõpetuseks, et asjade kõrval ei tohi unustada ka suhtlemist. Ta on rõõmus, et tema ukrainlaste pered olid juba varem omavahel tuttavad ja soovivad Eestis koos elada, nii on neil kellelegi toetuda. Tiia arvates võiks meil kõigil olla selles olukorras oma ukrainlaste pere, keda aidata – ja mitte ainult asjadega. «Nendega on vaja ka inimlikult suhelda, sellest on vähe, kui me jookseme ringi ja tassime asju kokku. Vaja on rääkida ja lohutada.»
/nginx/o/2021/11/02/14178643t1hf8ee.jpg)