OTSE ELOGA ⟩ Eesti noormees sõitis oma ukrainlannast naist päästma

Eestis elav Valeriia Sviripa sõitis Ukrainasse Kiievisse oma vanematele külla, kui riigis puhkes sõda. Teekond Poola piirini kujunes parajaks olelusvõitluseks. «See reis oli väga raske. Rong ei tulnud tunde ega tunde ja kui lõpuks saabus, siis kõik inimesed jooksid ja võitlesid koha eest rongis, sest ruumi pole ja sõit on kõigile hetkel tausta. Oluline on mitte sattuda paanikasse,» kirjeldas Valeriia põgenike olukorda Kanal 2 ja Postimehe ühissaates «Otse Eloga».

 «Enne reisi suhtlesin vanematega ja nad ütlesid, et Ukrainas on rahulik, et nad on sõjas elanud juba kaheksa aastat ja vaevalt, et praegugi midagi muutub. Ma nii väga tahtsin oma vanemaid näha ja mõtlesin, et kui tõesti sõda algab, millal ma siis oma vanemaid jälle näen. Nii ma läksigi üksi ilma oma poisssõbrata. Kolm päeva oli rahulik ja siis algas sõda,» meenutab Valeriia. Kui Valeriia vanemad otsustasid sõita Kiievist ära rahulikumasse Ukraina maapiirkonda, siis Valeriia helistas oma sõradele Eestist ja palus abi. Sõbrad otsustasid Eestist kohe 1500 kilomeetrise teekonna ette võtta ja Valeriiale appi minna.

«Kui me kuulsime, et need sündmused hakkasid lahti rulluma ja tekkis sõjaolukord, siis Valeriia kirjutas meile ja küsis, et kas meil on tuttavaid, kes saaks Poola-Ukraina piirile vastu tulla, et tal on plaan piirini jõuda. Kuna mul endal on üheksakohaline buss, siis otsustasin ise selle tee koos sõpradega ette võtta,» räägib Arni Omler. Omleri sõnul avanes kohapeal trööstitu pilt. «Ega see olukord siin ilus ei ole. Naisterahvad, lapsed, pooled nutavad, teised on segaduses, et kuhu nüüd ja mida edasi. Siin valitseb hullumaja,» räägib Omler.

Rongijaamas oli näha tuhandeid inimesi, kes ootasid oma lähedasi, pakkusid tasuta küüti ning kes soovisid Varssavi poole edasi reisida. Valeriia reis kestis ligi 20 tundi ja lõpuks jõudis ta kell pool viis hommikul  turvalisse Poola.

«Ma tundsin nii suurt kergendust, sest mu emotsioonid olid laes ja ma tundsin, et ei suuda seal rongis enam seista ja sel hetkel, kui elukaaslast nägin, mõtlesin, et kõik, see on nüüd tehtud, ma olen lõpuks ometi turvalises kohas ja kõik läheb hästi. Ma toetan oma peret, aga ma ei pea vähemalt enda pärast muretsema. See oli suur kergendus,» räägib Valeriia, kelle sõnul oli rongireis paras katsumus. Valeriiaga tegi vintsutuste rohke rongisõidu kaasa sõbranna Lina Stepanova.

«Viimased kaks päeva pole ma saanud magada, vahest kõigest 2-3 tundi. Olen hoidnud kinni oma kohast rongis, sest paljud inimesed soovivad Ukrainast lahkuda. See on väga ohtlik olukord, kus ülerahvastatud rongis lapsed, emad, vanainimesed istuvad, kus vähegi saavad. Pooled neist seisavad püsti, pole kohta, kus magada, aga nad päästavad ennast, et püsida elus. See on hetkel inimestele parim valik,» räägib Lina.

Koos sõpradega sõitis Valeriiale järele ka Virumaa Teataja ajakirjanik Veiki Ojaperv, kelle sõnul pakutakse piiri lähistel püsti pandud põgenikelaagrites inimestele kõikvõimalikku kraami. „Seal jagatakse puuvilju, kaua säilivaid kaupu, krõpsusid, konserve, pudelivett. Aga emotsioonid on kurvad, inimesed on oma kodumaa maha jätnud ja nüüd on vaja elu kuidagi uuesti alustada. Öösiti on siin päris külm, ikkagi miinuskraadid. Näha on, et inimestel ei ole pakse riideid seljas, mõned on suisa kampsuni väel, aga siin pakutakse neile ka riideid,» kirjeldab Ojaperv olukorda.

Samas ütleb Ojaperv, et inimesed on küllaltki rahulikud ja paanikat ei ole. Käitutakse vastavalt juhistele, jagatakse asju sõbralikult. «Nii kurb, kui see ka ei ole, siis põhjus paistab olevat selles, et sõda Ukrainas on tegelikult kestnud juba kaheksa aastat. Üks Ukraina härra enne ütles mulle, et Putin on inimesed kokku toonud üle kogu Euroopa. Sellele lausele järgnesid küll väga vulgaarsed väljendid, mis ta veel Venemaa presidendist arvas. See meelsus on siin vägagi ühtne. Neid vulgaarseid väljendeid kuuleb väga palju siin.»