Kurjus ei saa röövida usku, lootust ega armastust!

Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma. Foto: Liis Treimann

Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) peapiiskopi Urmas Viilma kõne palvusel rahu eest Ukrainas Tallinna Kaarli kirikus.

«Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.» (Mt 5:9), ütleb Jeesus mäejutluse õndsakskiitmistes.

Mis on rahu? Sellele küsimusele võime kõik oma peas vastust otsida ja tõenäoliselt on erinevad meie vastused nüanssides pisut üksteisest. Kõik sõltub ju ka millist rahu me silmas peame.

Hingerahu – rahu oma hinges ja südames – et minu südametunnistus oleks puhas ja hing rahul.

Kodurahu – rahu kodus, et oleks üksmeel, üksteisemõistmine ja armastus pereliikmete vahel – seda nimetame tavaliselt kodurahuks.

Ühiskondlik rahu – rahu ja üksmeel ühiskonnas, et ei toimuks vägivalda ja ülekohut – kõik ühiskonnaliikmed tunnevad ennast turvaliselt ja kaitstult.

Rahvusvaheline rahu – rahu rahvaste ja riikide vahel, et ei oleks sõda ega terrorismi ja valitseks turvatunne ja usaldus naabrite vahel ning kõikjal, kuhu me võõrsil läheme.

Rahuks on vaja rahukonsensust

Kui kasvõi üks teiste seast soovib rahustust, siis selle ta ka saab. Kui me kõik seisaksime rahu eest ja keskenduksime rahu saavutamisele, sõlmimisele ja tegemisele igas eluolukorras ei oleks vägivalda ei kodudes ega tänavatel, riikide ega rahvaste vahel.

Seepärast on rahu saavutada oluliselt raskem kui rahutusi tekitada. Et hoida rahu, peavad seda kõik tahtma. Siis on saavutatud rahukonsensus. Kui üks ei taha, ei ole ka lõplikku rahu. Saab olla vaid ajutine, piirkondlik või valdkondlik rahu. Kui rahu on kõigi huvides, siis see ka saavutatakse.

Praegu meil ei ole rahu, sest kurjus on võtmas võimu

Kurjuse olemusse kuulub kõige loomuliku ja inimliku, inimesele kalli ja armsa röövimine. Inimestelt võetakse kodu, armastatud amet, lahutatakse nad lähedastest ja pereliikmetest ning hävitatakse kõik see, mis kuulub inimese väärikuse juurde. Kurjus toimib hirmu toel.

Kurjuse loomus ei ole muutunud ja sarnaselt toimib ta läbi ajastute. Nõnda tegutses kurjus Hitleri Saksamaal ja Stalini Venemaal, sünnitades ajaloo suurimaid ja enneolematuid repressioone tervete rahvaste, riikide ja rahvusgruppide jaoks.

Sarnane käitumismuster on kurjusel ka täna, kui vaatame sõda, mille on Ukrainas korraldanud Putini režiim. Vabadust ja iseseisvust igatsev Ukraina rahvas, süütud inimesed on sunnitud olema tunnistajaks vägivallale ja ülekohtule ning selle eest võitleme vere hinnaga või siis põgenema, sest kohale jäädes riskitakse enda ja oma lähedaste eluga.

Kurjus ei saa aga röövida usku, lootust ega armastust! Kui ka kõik muu meilt röövitakse, siis usku, lootust armastust mitte. Selle peale saame ehitada oma tuleviku ka kõige keerulisemates oludes. Ka Ukrainas ja ühel päeval Venemaal. Meie eestlastena teame seda, sest me oleme selle üle elanud.

Kinnitan täna usule, lootusele ja armastusele toetudes Ukraina rahvale Vana Testamendi Lauliku sõnadega: «Jumal on meie varjupaik ja tugevus. Tema lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ning põletab (sõja)vankrid ära tulega. Jumal on meile kindlaks varjupaigaks.» (Ps 46:10,12)