Kallis sinine

Ultramariin FOTO: Palladian/Wikimedia Commons Foto: FOTO: Palladian/Wikimedia Commons

Sinine esindab kõike seda, mille taasloomine ei pruugi olla võimalik.

Vahel on väidetud, et vanad kreeklased ei tundnud sinist värvi, et neil ei olnud selleks eraldi sõna (just nagu ajalooliselt kasutati Hiinas sõna qīng (青) sõltuvalt kontekstist nii siniste kui ka roheliste toonide kohta). Väite kinnituseks on sepistatud legendki, justkui ümbritsenuks kreeklasi sina kõikjal – nii merel kui ka taevas –, mistõttu sinine oli nii kõikehõlmav, et ehk see ei tundunudki neile eraldi värvina. Olgu tolle legendi tõelevastavusega kuidas on, kuid suures sinises kümmeldes mööduv elu võib tunduda luksusena põhjamaal, kus läbi halli pilvevati filtreeruv valgus võib küll olla külmalt sinakas, kuid seda ehedat ja eredat taevasinist tuleb vähemasti talvel tõusta imetlema lennukiga. Ja kummatigi on sinine põhjalas peaaegu kõikide lipul: Islandi, Šotimaa, Fääri saarte, Norra, Rootsi, Soome ja Venemaagi omal. Eesti lipu sinine (Pantone’i värvitabeli järgi 285 C) on veidi tumedam kui idanaabril ja samas heledam kui näiteks Soomel või Rootsil.

Usaldusväärsuse ja läbipaistvusega seostuv sinine ei meeldi mitte ainult riikidele ja erakondadele, vaid ka kompaniidele. Paljud Eesti «ükssarvikud» ehk miljardilise turuväärtuseni jõudnud ettevõtted kasutavad oma logos sinist (Skype, Playtech, Wise, Zego ja isegi Veriff, kelle korporatiivse identiteedi järgi kombineerib nende logo akvamariini erilise sinaka tooni nimega Atlantis). Sinist armastavad ka juhtivad neti- ja nutiettevõtted (Facebook, HP, Samsung, Nokia, Twitter jt), sest eks ole nendegi tegevusvaldkonnas midagi sama käegakompamatut ja piiritut kui meres või taevas. Just see olemuslik ääretus tingib, et kuigi värvuspsühholoogias seostatakse sinist sageli stabiilsuse ja korraga, on sinine samas ka stiihiline, kontrollimatu, isegi transtsendentaalne.