AK ⟩ Jan Kaus: isedusest ja osadusest ehk Väike mõtteharjutus keskkondlike küsimuste taustal

Jan Kaus Foto: Piret Räni

Sissejuhatuseks üks mõne aasta tagune kummaline kogemus. Mul oli vahepeal kahetsusväärne komme kulutada liiga palju aega Youtube’i videote vaatamisele. Ühiskondlikult marginaalsed grupid kasutavad seda kanalit üsna edukalt oma ideede süsteemseks levitamiseks. Ükskord jälgisin videosissekannet, milles väideti, et koroonaviirus on väljamõeldis, rahvusvaheline vandenõu, mille abil inimestega edukalt manipuleeritakse. Mäletan, et kuulasin seda juttu ja mu pähe kerkis mõte: minusugused ja need vandenõulased polegi nagu ühest liigist. Et kui nad oma väljamõeldist usuvad, on asjalood päris hullud, ning sama hullud on asjalood juhul, kui nad oma juttu ei usu. Tekkis tunne, et rebast metsa all ja samblikku puu küljes mõistan ma palju paremini kui selliseid inimesi, et mul on rebase ja sambliku funktsioonidele kergem juurdepääs. Ja kujutage ette, kaks-kolm minutit hiljem kasutas vandenõulane täpselt sama sõnastust: kuidas talle tundub, et need inimesed, kes peavad koroonaviirust reaalseks haiguseks, polegi temaga nagu samast liigist.

See iseenesest kõrvaline kokkusattumus tundub mulle laiemalt kõnekas. See on nagu demokraatia pähklikoores. Mida ma silmas pean? Demokraatiat võib pidada iseduse kunstiks. See on praktika, mis võimaldab harjutada pidevalt igapäevast iseolemist, moodsalt öeldes: iseendaks saamist. Ent iseduse muudab ühtaegu huvitavaks ja probleemseks tõsiasi, et see pole ühtne, õieti eeldabki iseduse sotsiaalne olemus ühtsuse puudumist – minu isedus ja sinu isedus on erinevad. Inimeste kogemused ei kattu, nii nagu ei kattu nende asetumine ruumis – ning just ühtse asetuse puudumisest tuleneb ka tõsiasi, et kogemused ei kattu kunagi täies mahus. Mõnikord võivad kogemused ja nende põhjal kujunevad veendumused erineda üksteisest kardinaalselt, pöördvõrdeliselt, nii et tundub peaaegu võimatu leida kahe vaateviisi vahelist ühisosa. Ent demokraatia põhineb just selliste iseduste võimalikult laiapõhjalisel respekteerimisel, ideel, et ühiskond on iga inimese vaba mõtlemise teenistuses – muidugi niikaua, kuni ühe inimese mõtted ei muutu teise eksistentsile ohtlikuks.

Siit tekibki küsimus: kuidas tuvastada sellises iseduste paljususes ühisosa? Enamgi: kuidas seda otsida? Mis on ühist tulihingelisel konservatiivil ja tulihingelisel liberaalil? Mis ühendab inimest, kes näeb metsas puitu, st suure majandusliku potentsiaaliga toorainet, ning inimest, kes näeb iga puud kui unikaalset, kordumatut organismi? Vastuse leidmine on raske, kui mitte võimatu, aga see ei tähenda, et seda ei tasuks otsida. Püüan alustada vastusele liginemist sellesama iseduse kontseptsiooni kaudu.