/nginx/o/2023/12/22/15796256t1hc36c.jpg)
/nginx/o/2022/02/21/14379757t1h561c.jpg)
Kümnel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalenud 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljoni seersant Ingvar Lagerest pidas teadet Kotkaristi teenetemärgist (raudrist mõõkadega) esialgu naljaks.
Tegevväelane teenetemärgist: raske on seda emotsiooni kirjeldada
«Kui täna teenistuskaaslane luges mulle Postimehe uudist ette, mõtlesin, et ta teeb nalja,» kirjeldas Lagerest esmast emotsiooni. Küll aga otsis ta uudise üles, kui Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Eero Aija talle helistas: «Leidsin seejärel ise selle uudise ja lugesin mitu korda, enne kui jäin uskuma, et see on tõsi. Alguses võttis tummaks ning nüüd on juba väga hea meel ja uhke tunne. Raske on seda emotsiooni kirjeldada,» tunnistas ta.
Lagerest sõnas, et tal polnud kunagi eesmärki käia kümnel missioonil. «Tähtis ei ole arv, vaid olla oma kohal, teha seda, mida oskad, areneda ja õppida,» põhjendas ta.
Enim on talle meelde jäänud esimene ja seni viimane missioon. Esimene aastast 1996, viimane möödunud aasta lõpust.
/nginx/o/2022/02/21/14379758t1h97ea.jpg)
«Esimest korda läksin oma tööd ÜRO missiooni raames Lõuna-Liibanoni tegema, oli kõik uudne: teenimine koos teiste riikide sõduritega, uus maastik, uus kodust erinev olukord,» kirjeldas Lagerest, lisades, et kaitseväelase elukutse valinud inimene arvestab, et teenib seal, kus riik teda vajab. «Malist, viimaselt missioonilt, tulin möödunud aasta lõpus. Eks ta ongi seepärast paremini meeles, et alles lõppes,» usub ta.
Lagerest nentis, et tunnustust vääriks ka tema relvavennad. «Ühest küljest on mul väga palju professionaalseid relvavendi, kellele saab igas olukorras kindlad olla nii tema teenistuskaaslased kui ka riik. Igaüks neist väärib tunnustust. Teisest küljest aga ma olen kindel, et ära märkimist välja teeninud tegijaid on igas eluvaldkonnas ning mul on hea meel, et tunnustamine toob ka neid esile,» märkis tegevväelane.