Karl Vaino kui nõukogude ajastu sümbolkuju

Karl Vaino tõusis EKP I sekretärina nõukogude kastiühiskonna kõrgeimale tasemele – NLKP Keskkomitee poliitbüroo nomenklatuuri servale. Foto: Postimees

Hiljuti 98-aastasena lahkunud Karl Vaino oli läbinisti nõukogude inimene, kelle elu- ja ­töökäigu oleks nagu ära määranud tema sündimine Eestist Venemaale siirdunud kommunistide perekonnas. 101-aastasena lahkunud Jegor Ligatšovi järel peeti Vainot seni kõige vanemaks NLKP poliitbüroo nomenklatuuri kuulunud isikuks.

II maailmasõja ajal raudtee­inseneri hariduse saanud Vaino saatis Moskva keskvõim okupeeritud Eestisse 1947. aastal, kui temast oli saanud Nõukogude Liidu Kommunistliku (bolševike) Partei liige. Paar aastat tööd raudteel, ja juba kutsuti ta Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Keskkomiteesse, kus alustas parteiaparaadi ametniku karjääri.

Nõukogude ühiskond oli tegelikult kastiühiskond, kus rangete reeglitega eristusid «lihtrahvast» nomenklatuurikihid. Vaino tõusis hilisemas elus EKP I sekretärina selle kõrgeimale tasemele – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee (NLKP KK) poliitbüroo nomenklatuuri servale –, kuid erinevalt ühest oma järglasest Enn-Arno Sillarist ta selle võimuorgani liikmeks ei saanudki.