AK ⟩ LAUPÄEVANOVELL: Lähetatud

Illustratsioon Lehte Hainsalu novellile «Lähetatud» Foto: Mark Antonius Puhkan

Juhtub paremaski seltskonnas, et mõnele külakellale või sõnasõkaldajale käratatakse südame põhjast, et ah käi õige kuu pääle oma jutuga. Ja sellega ongi isik Maa kaaslasele lähetatud ehk – võõrsõnad on meil rohkem tuntud kui omasõnad – komandeeritud.

Nii tundub (de iure), et selline isend on ukse taha saadetud, kuid tegelikult (de facto) sunnitud hoopis pagulusse (see tähendab emigratsiooni). Ta on sisserändajaks (see tähendab migrandiks) muundatud (see tähendab manipuleeritud). Kuu põlisasukad, kes juba sajandeid tagasi sinna läkitatud ja on seal kohanenud (st adapteerunud), ei võta uut naljalt tööle (st oma töökollektiivi) ja kuidas olekski see võimalik, kui sissesadanu ei tunne päiksevalguse peegeldamise ja selle kuuvalguseks töötlemise tehnikat ega oska teha halot, ei mõista panna suuri veekogusid tõusma ja mõõnama ega jagada pimeduse valgust õiglaselt valge, musta, kollase ja punase mandri vahel. Ta pannakse ühiskondlikult kasulikule tööle, nimelt prügi liigitama (st sorteerima). Tema tööleping on tähtajatu.

Need jälle, kes lävimise ehk suhtlemise (st kommunikatsiooni) käigus on tüütutena mine-metsa-käsu saanud, need sordivad prügi seal, metsas. Puistu omaprügi läheb looduse ringkäiku nagu muiste ja mullugi, sellega tulevad metsavaimud kenasti toime, seevastu kui inimtekkelist saasta pannakse võsa ja taimestikuga varjama just uustulnukad. Kurb ja tagajärjeta töö. Aga nood, kes on lähetatud P-tähega paika – mis ei ole Parkla ega mitte ka Põrgu või Potilaat –, nende ilmaruumi solgitoru (st kosmose kloaagi) jõledusest tahaks siinkohal piinlikult vaikida.