Kui lugeja möödunud aasta augusti lõpus ilmunud lehe kätte võttis, oli uuriv toimetus Postimehes juba loodud. Tõsi, sihiseadmine alles kestis ning tegelikult kestab mõnes mõttes praeguseni, sest igal areneval organisatsioonil on see pidev protsess.
Uurivasse toimetusse on õnnestunud kutsuda tugevad ajakirjanikud, kes on teinud nime varem ning teevad endiselt väga tugevaid lugusid. Tegijate tugevus on see, mis kannab meid edasi, kuid samavõrd oluline on ka panustada rohkem info analüüsi. Loomulikult on olulised vihjed, et leida häid lugusid, kuid samavõrra tähtis on suuta analüüsida välja ebakõlad ning kohad, mis jäävad varjatuks.
Absoluutselt võimatu on siinkohal tuua ära kõik saavutused, mis uurival toimetusel praeguse aja jooksul ette on näidata, kuid mõne toon siiski esile.
Me tõime isiklike lugude kaudu esile vajaduse luua vaktsiinikahjude fond, sest need, kes panid õla alla, vajasid omakorda toetavat õlga. Kindlasti aitasid need lood oluliselt kaasa avalikule diskussioonile ja otsustele, eriti arvestades peaministri algset vastuseisu fondile. Järjekindlalt on toodud välja küsitavused, mis on seotud meie loodusressursside kasutamisega. On selleks siis metsanduse või kaevandamise valdkonnad või tankerite ebaseaduslik puhastamine merel.
Eriliseks tegi meie toimetuse ka Talibani tegevuse kajastamine Tadžikistanist ja otse Afganistanist. Selle kaudu sai Eesti ja tegelikult kogu Baltikum ajakohast ja adekvaatset infot, mis Kabuli vallutanud Talibanil tegelikult teoksil on. Otseallikast tulnud sõnum ja pilt näitas, milline näeb välja elu pärast lääneliku režiimi langemist.