Kunagine Postimehe omanik, suur Põhjamaade meediakontsern Schibsted tõstis juba üle kümne aasta tagasi üheks olulisemaks eesmärgiks lugejate digitellimuste osakaalu kasvu uudisteportaali tuludest. Kuna reklaami oli palju ja veebikulud olid suhteliselt väikesed ning samal ajal lugejad ei tahtnud veebisisu eest maksta, siis tundus selline eesmärk mõttetu ajaraiskamisena. Kõik sisutootjad pakkusid tasuta mitmesugust sisu – mis mõte oli selle eest veel maksta?!
Nii muutusidki veebireklaamid kui ainsad tuluallikad üha suuremaks ja pealetükkivamaks, devalveerides ajakirjandusliku sisu portaalides justkui teisejärguliseks. Reklaam oma eri vormides oli tulu ja palka oli ju vaja millegi eest maksta.
Eks see oli probleem ka meediafirmadele üle kogu maailma – head ärimudelit justkui ei olnud, sest uudiseid ja head sisu oli internet täis, aga paberlehtede tiraažid ja kasumlikkus üha vähenesid.
Kui veel suured ülemaailmsed tehnoloogiagigandid Google, Facebook, Apple ja väiksemad kohapealsed tegijad nagu kuulutusteportaalid lõid oma reklaamimüügiplatvormid, mis olid täpselt sihitud õigele tarbijale, siis libisesid ka reklaamimüügis meediakanalitelt ohjad käest. Meil oli küll suur arv lugejaid ja ka lugemisi ehk klikke, kuid välismaised tehnoloogiafirmad tundsid meie lugejaid meist paremini. Kui Facebook ja Google püüdsid lisaks saada ka suurimateks ajakirjandusliku sisu lugejatele pakkumise üle otsustajateks, siis tundus, et ajakirjandusele ei olegi enam kohta päikese all. Kuidas on võimalik ülal pidada suuri toimetusi, kui vahendajad korjavad kogu tulu ja sisutootjad on sunnitud väikese Peetri kombel jääma tühja leivakotiga?