AK ⟩ LAUPÄEVANOVELL: Põrssad

Illustratsioon Ilmar Särje novellile "Põrssad" Foto: Mark Antonius Puhkan

Pimedatel sügisõhtutel, kui õues enam ei näe ja toas ei viitsi, liigub mõte olnule ja olevale. Miskipärast meenub siis mõni seik või inimene mitu korda järjest, alati isegi ei tea, miks just tema. Aga Asta puhul ma seda isegi teadsin.

Asta oli minu kooliõde, mingid aastad isegi klassiõde. Kusagil seitsmendas-kaheksandas tehti meist kõigist koos kooli lõpetamise eel pilti. Tüdrukutel olid punased kaelarätid kaelas ja sinised seelikud seljas. Õigemini mitte seelikud, vaid kleidid.

Kevad oli kätte jõudnud, ilm ilus ja olime kõik rahutud. Tahvlit pühiti sel ajal kaltsuga ja keegi meist, poistest, oli otsustanud just enne eesti keele tundi hakata tahvlilapiga sõda pidama. Pidime seisma sirgetes ridades pinkide kõrval õpetaja tulekuks valmis. Ja me seisimegi, ainult tahvlilapp käis, märg ja kriidine, risti-rästi üle klassi. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud, huilgas kohalik Toots ja lennutas märga elukat suvalisse suunda. Ja kui rahvastepall juba küllalt lennanud oli, sattus ta minu rinnaesisele.