Kohvik, suur ja tuledes sädelev, täis naervaid ja jutustavaid inimesi. Klaasaknad on suured, need avanevad tänavale. Mööda tänavat läheneb keegi ja vaatab korraks läbi vitriini sisse, huulil kibe grimass. Siis kisub end sellest lummusest lahti ja ruttab läbi lörtsi edasi. Mitte et tal poleks olnud kohvi ja koogikese jaoks raha – kuigi eks sedagi tuleb Eestis sageli ette –, polnud vajalikku paberit, et lubataks maha istuda. Puudus «digitaalne SARS-CoV-2 sertifikaat», mida rahvakeeli kutsutakse ka koroonapassiks.

Selliseid olukordi tuleb Eestis päevas ette tuhandeid, nii kohvikute, kinode, restoranide kui ujulate ees. Olukord, kus enam kui neljandik täisealisi ühiskonnaelus sisuliselt osaleda ei saa, on kestnud juba pool aastat ning alates veebruarist ei pääse ühiskonnaelus osalema ka kümned tuhanded varasemad eeskujulikud topeltvaktsineeritud, kelle viimasest doosist on möödas üle üheksa kuu. Nende tõend enam ei kehti, skanner annab häiret, ja selle üle, et kohvikupidaja kellelegi ilma loata kooki ei serveeriks, valvab karmilt politsei.

Miks Eesti vaktsiinipassi kasutusele võttis?

Vandeadvokaat ja endine justiitsminister Urmas Arumäe hindab: «Et seda üleeuroopalist reisidokumenti siseriiklikult entusiastlikult kasutama hakati, pimedas lootuses koroona levikut piirata, oli poliitiline otsus.»

Sotsiaalministeeriumi endine asekantsler Maris Jesse on tunnistanud: üks koroonapassi kehtestamise eesmärke oli motiveerida inimesi rohkem vaktsineerima.

Teadusnõukoja endine liige Krista Fischer meenutab, et olukorras, kus näis olevat selge, et vaktsineerimine mõjutab väga selgelt haiguse kulgu, ei olnud teadusnõukojas vaktsiinipassi kehtestamisele mullu suvel vastuseisu.

Kommentaarid (9)
Copy