KVALITEETMINUTID ⟩ Signe Riisalo: eakate volikogu peaks olema igas omavalitsuses

Postimehe toimetaja Aimar Altosaar ja 60+ peatoimetaja Eve Rohtla kutsusid saatesse külla sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo, et arutada, kuidas vanemaealiste häält ühiskonnaelus tõsta, miks on taksojuhid tõusnud sotsiaaltöötajateks ja kuidas aidata inimesi vaimse tervise murede korral.

Rohtla jutustas, et koroonakriisi tingimustes on paljudel inimestel kadunud kindlustunne riigi vastu, sest infovoog on killustunud ning valitsuse liikmed ajavad vasturääkivat juttu. Riisalo tõi esile, et lisaks keskvalitsusele on eriti vanemaealiste jaoks väga oluline kohalik omavalitsus ja kogukond, millel on suur kohustus infot jagada ja eeskujuks olla.

Selle juures aga tõusetub kiiresti küsimus vanemaealiste enda aktiivsusest, mille puhul näeb minister vajadust seda rohkem edendada. «Kes on nende enda eestkõnelejad sealsamas kogukonnas? Milline hääl on neile antud?» küsis Riisalo. «Kas omavalitsuses on loodud eakate volikogu, mis on hästi tänuväärne liikumine. Ma väga loodaks, et ühiskonnas, kus vanemaealisi on palju ja saab olema rohkem, on eakate volikogu igas kohalikus omavalitsuses. See oleks elementaarne, et me anname hääle järjest suuremale ühiskonnagrupile.»

Riisalo lisas, et erinevad rahvusvahelised ja Eestis tehtud uuringud näitavad, et inimese aktiivsus elukaare jooksul suurel määral ei muutu. Need inimesed, kes on õppimise ja tööeas olnud aktiivsed ning kuulunud erinevatesse organisatsioonidesse, osalevad ühiskonnaelus ka vanemaealisena rohkem. Neid inimesi, kes on elanud sissepoole või oma perekonda, on väga keeruline aktiveerida.

Altosaare sõnul torkab Eestis silma ja kõrva, et paljud vanad inimesed vaevlevad üksindustunde käes. Löögi võtavad vastu pereõed ja perearstid, kes peavad andma inimestele kindlustunde, et vähemalt keegi neid kuulab. Rohtla jutustas, et tema sattus Viljandis ühe taksojuhi peale, kes Rohtla lõõbile teenistuse ja Repinski kohta vastas üleskutsega ka taksosõitu proovida – naisi on väga vaja.

Kui Rohtla imestas, et miks küll, siis selgus, et paljud taksojuhid täidavad ka sotsiaaltöötajate ülesandeid. Nad viivad ja toovad vanainimese poodi või arsti juude, aitavad rulaatori kokku panna, aga vähe sellest, neile antakse ka PIN-koodiga pangakaart kätte, et raha välja võtta ja seeniori eest poes käia. «Tegelikult on vaja sotsiaaltöötajaid sellisel moel, sest need inimesed on üksikud. Siis nad kutsuvad pärast teed või kohvi jooma. Minu meelest üksindus poeb iga ametimehe naha vahele,» kirjeldas Rohtla.

Riisalo nõustus, et sisuliselt pakub kirjeldatud taksojuht koduteenuseid. Need on kohaliku omavalitsuse pakutavad teenused, et vanemaealised saaksid kauem iseseisvalt oma kodus elada. «See on hämmastav ja südantsoojendav, milline usaldus võõra inimese vastu, aga ju väikelinnas on usaldus välja teenitud,» mõtiskles Riisalo. Koduteenuste nappus on tema hinnangul oluline proovikivi pikaajalises hoolitsuses.

Saates arutati:

• Kuidas tõsta vanemaealiste osalust tööturul? Kas seda peaks üldse eesmärgiks pidama?
• Kas vana inimese taotlust pangalaenu või liisingu saamiseks võib ainult vanusele viidates tagasi lükata? Aga lemmiklooma võtmisel?
• Mida on valitsus mõelnud teha inimeste vaimse tervise toetamiseks? Kuidas aitab vaimse tervise infotelefon?
• Mida kujutab endast kogukonnapsühholoogide plaan? Kust spetsialistid tulevad ja kuidas algatust rahastatakse?
• Kuidas on koroonapandeemia aidanud kogukonnatunnet tugevada?
• Ja palju muud olulist. Head kuulamist!