Postimees Grupi majas selgusid eile Jaan Tõnissoni meediaauhindade 17 valdkonna võitjad.
Parim Postimehe uuriv lugu
Parima Postimehe uuriva loo auhind läks Ülle Harju lugude seeriale ohtlike naftasaaduste hiigelkogustes ümberpumpamisest looduskaitsealal.
Kangõ mutt
Pidin natuke mõtlema, milline sõna või sõnapaar iseloomustaks tabavamailt Ülle Harjut. Kuna Ülle ise on mulle salaja natuke võru murret, vabandust, keelt õpetanud, pidin teistelt küsima, kuidas kõlab tema kandis «kange mutt», aga pisut viisakamas vormis. Ega palju ei erinegi: kangõ mutt. «Mutt tundub võru keeles viisakam kui eesti keeles,» lisati.
See, millega Ülle oma keskkonnateemalisi lugusid kirjutades silmitsi seisab, on üks suur väljakutse. Ilustamata võib öelda, et tema vastas on maffia. Olgu need siis metsatöösturitest juurikad, kes ei saa aru, et meie maa metsadest süüdimatult lagedaks tegemine ei ole lihtsalt väär, vaid pühaduseteotus, või suslikud ametnike seast, kes jätavad küsitud andmed või vastuse õigel ajal saatmata. Aga Ülle on kõigest sellest üle ja saab suurepäraselt aru, kui talle kärbseid pähe aetakse. Nii et, pahalased, hoidke alt, kui Ülle teiega ühendust võtab! Georgi Beltadze
Nomineeritud olid veel Kerttu Kirjaneni lugude seeria ilmateadlase Jüri Kameniku kahtlasest tegevusest ning Raul Ranne «Petukõnede taga on massiivne kuritegelik võrgustik».
Parim Postimehe arvamuslugu
Postimehe parima arvamusloo laureaat on Krister Kivi arvamuslugu «Kolmas vaktsiinidoos ja kolm kaotatud sõpra».
Luksuslikud ja täpsed tekstid
Olles üsna pikka aega Krister Kiviga koos töötanud, ei saa ma ometi kinnitada, et teda inimesena tunnen. Sest Krister elab üldjuhul mingis teises ajavööndis. Viibib kohtades, kus argirütmis rähkleja ei viitsi olla. Ju vist seetõttu tajub ta muud, näeb asju kuidagi teisiti ja mõtleb omamoodi.
Krister oskab ka liivateras tabada ainest suuremaks üldistuseks. Infomaailma pealiskaudsuses suudab ta märgata üksiku hinge tähenduslikku piiksatust. Näeb tühjuses märke, kuuleb vaikuses hääli. Oskab kirjeldada naeratuse taha peidetud kurjust ning vapruse rüüsse riietatud nõrkust.
Lisaks on ta keeletundlik ja tohutult leidlik metafoorimeister. Vähesed ajakirjanikest suudavad moodustada nii lustlikke ja ometi täpselt tuuma tabavaid lauseid. Veel vähesemad suudavad neist lausetest luua tekste, mis võiksid ilmuda ka mõnes novellikogus. Need on luksuslikud lood, ühteaegu julged ja empaatilised. Raul Ranne