«Miks sa, totuke, siia trügisid, näed ju, et suur hang on ees...»

Pakirobotit võib julgesti katsuda, üürgama ega tuututama ta selle peale ei hakka. Foto: Remo Tõnismäe

Talvel võib hangede vahelt kosta paluv hääleke: «Palun aita mind välja!» Need on tublid pakirobotid, kes on paksus lumes veidi kimbatusse jäänud. Eesti rahva sooja sümpaatiat peegeldab robotite võrdlus Ivo Linnaga – mõlemad ühtmoodi hingele armsad. Tööd tegevale pakirobotile tegid kõnniteel ruumi ka valjuhäälsed protestijad.

Pakirobotite võidukäigus on suur osa nende nunnul välimusel. Sisuliselt valge kast, rattad all, aga inimesed heldivad. Sotsiaalmeediasse tekib järjest videopostitusi, milles tublisid pakivedajaid lumest välja upitatakse ja nendega juttu aetakse. «Kas sa oled hädas jälle? No miks sa, totuke, siia trügisid, näed ju, et suur hang on ees...»

Kui jõulude ajal «riietati» robotid põhjapõtradeks, muutusid mõned kommenteerijad lausa nii südamlikeks, et oleksid tahtnud Rudolphi, Vixeni ja teised sõbrakesed tuisu käest tuppa sooja tuua. «Mida neile süüa pakkuda? Kassitoitu või verivorsti?»

Paksus lumes hädas

Suuresti ollakse robotite suhtes positiivselt meelestatud, aga lumeuputused tänavatel on emotsionaalselt üles kütnud ka pahuraid kodanikke. «Miks, kurat, see aparaat siin sõiduteel peab jalus olema? Vedage autodega oma kompse laiali või pange sellele masinale vähemalt roomikud alla,» kibestus Kalamaja elanik, kes ristmikul lumevallides jõuetult tuksuvat robotit kohtas. Pahane mees sai muidugi aru, et probleem on eelkõige puudulikus teehoolduses, aga appi siiski ei läinud.