INTERVJUU ⟩ Vana-Narva taastamise eestvedaja Peter Zashev: on õige aeg rääkida Narva vanalinnast

Ainuke võimalik koht, kuhu taastada Narva vanalinn, on see, kus leidub vaba ruum, ütleb Postimehele antud usutluses üks idee eestvedaja, Bulgaaria päritolu majandusõppejõud ja ettevõtja Peter Zashev.

Kuidas sattus Vana-Narva projekti etteotsa inimene, kes pole kohalik ja kellel pole siin ka juuri?

Minu Narvast pärit naine ütles, et kunagi oli siin vanalinn, sama ilus kui Tallinnas. See jäi hästi meelde. Hiljem lugesin [ajaloolase] Lauri Vahtre artiklit Postimehes, kus ta leiab, et Narva vanalinn tuleb taastada.

Olen Stockholmi majanduskoolis professor ja lisaks direktorite nõukogu liige, meil on eri riikides kaks vabrikut, mul on oma äri. Ja mulle meeldib küsimus «miks mitte?». Avastasin oma üllatuseks, et Narva vanalinna taastamist pole kunagi vaadatud kui projektijuhtimist: et siin on algus, siin lõpp, siin see, mida tuleb teha esimesena jne. Nii muutus teema minu jaoks aegamööda, aga kindlalt üha huvitavamaks.

Praegu näen, et Narvas kasvab huvi sealse ajaloo vastu. Noored narvakad saavad teada, et linn ei sündinudki 1947. aastal, vaid oli sama koha peal juba 700 aastat tagasi. Nii et just õige aeg seda projekti edasi arendada!

Eelmisel kevadel kogusite allkirju, et taasalustataks vanalinna ala detailplaneeringuga.

Meie loogika oli, et kui koputame linna uksele ja palume muutuseid detailplaneeringus, küsib linn mõistuspäraselt vastu: a kes te üldse olete? Leidsime, et esmalt peaks nii endale kui linnale tõestama, et meie ideel on toetus. Peab ütlema, et sain tohutult palju toetuskirju – nii narvakatelt kui omaaegsete narvakate järeltulijatelt. Mul on kodus paar kirja, kus öeldakse: nii tore oleks kasvõi korraks näha seda paika, millest rääkis mulle minu isa. Kogusime üle tuhande toetusallkirja.

Esmalt sain aru, et keegi tahab rajada maketi, mis on kui copy paste omaaegsest vanalinnast. Nüüd tutvusin teie saadetud materjaliga ja seal öeldakse, et hooned, mida tahate rajada, pigem markeerivad olnut.

Mõtlesime, mida on võimalik teha ja mida mitte – muidugi kõik tahaksid, et tegu oleks läbini autentsete hoonetega. Aga see oleks hullumeelselt kallis. Soomes Naantalis on oma väike vanalinn. Kui tahate seal oma maja värvida, peab seda tegema sarnase värvi ja tehnoloogiaga, mis oli kasutusel, ütleme, 1796. aastal ja see on 30 korda kallim, kui oleks poest ostetud värv. Kui otsime investoreid – see on ainuke võimalus –, ei saa me neile öelda, et kõik peab olema seest ja väljast täpselt selline, nagu oli, sest see ei vasta näiteks kaasaegsetele nõuetele tuleohutuse seisukohast. Kahtlemata saab tegu olema teatud kompromissiga. Ja see loob väga palju erinevaid interpreteeringuid selle kohta, mida teha tahame. Kui kasutame sõna «taastama», leiab keegi, et see on üks ühele vastav sellele, mis oli. Ja kui ütleme, et see pole üks ühele, löövad inimesed käega ja ütlevad, et siis pole huvitav. Ei – me tahame luua kvartali, kus oleks sarnane atmosfäär, välimus, tänavakesed, laternad, nagu omal ajal oli.