INIMVÄÄRNE ELULÕPP ⟩ Kui elu saab otsa

Jõuluõhtu Pärnu Alevi kalmistul. Foto: Urmas Luik

Surma peale tuleks mõelda rahulikult ning hoida oma lähedasi ja olla nende kõrval, kellel see sündmus on lähedale jõudnud.

Surmast rääkida ei ole enam kombeks. Alles siis, kui surm on puudutanud mõnda pereliiget või sõpra, elame seda tugevalt läbi, südames seda eitades, ehkki mõistus ütleb, et elu on lõplik. Kui see on juhtunud ja kallis inimene lahkunud ning jäänud on lein, kurbus ja meenutused, kuid kas ka siis ise taipame, et surm on elu loomulik osa, milleks tuleb olla valmis.

Mõtlen hea tuttava Allari peale, kes oli õnnetu, kui ema suri haiglas pärast tema õhtust külastust ja käehoidmist – hommikul teatas arst telefonitsi, et ema on surnud. Mõned aastad hiljem kordus sama tema isaga, kes oli parandamatu haigusega hooldusravil ning kes ka ühel öösel seal suri, nii et pere sai sellest teada hommikul. Allar küsib: kas oleks saanud midagi teisiti teha, miks mõtleme surmale alles siis, kui see on juba käes?