Kudumispisiku sai Johanna külge juba lapsena ja seda peamiselt tänu oma emale, kes on suurepärane kuduja ning olnud naisele alati suureks eeskujuks. Praegu on kudumine Johanna suurimaid kirgi, tema töö ja hobi üheskoos, millega ta tegeleb nii palju kui pere ja kahe väikese lapse kõrvalt vähegi võimalik, igal vabal hetkel. «Näpud aina sügelevad ja peas tiirleb hulgaliselt ideid, mida tahaks ellu viia,» räägib ta.
Aga kuidas üldse sai kudumisbränd sellise lõbusa nime? Suure käsitööfännina käis Johanna kõikjal vardad kotis ning lasi kogu aeg sõrmedel nobedalt käia. Sõbrad aina naljatlesid, et mütse tuleb justkui vabrikust. «Kuna minu neiupõlvenimi oli Nirk, siis nii see nimi spontaanselt tekkiski,» meenutab Johanna. Tegelikult polnud tal üldsegi plaanis ettevõtlusega tegelema hakata, kuid sõprade ja lähedaste soovitusel sai 2017. aastal NirgiWabrikule loodud Facebooki ja Instagrami konto. Sealt lumepall veerema hakkaski.
Kuna töömaht on aasta-aastalt kasvanud ja üksinda Johanna enam kõiki tellimusi täita ei jõua, siis on NirgiWabrikus nüüd ka abilised, kes aitavad kududa nii käsitsi kui ka masinal. Masinkudumine muide, kuigi see võib kõlada suurelt ja tööstuslikult, on tegelikult ikkagi käsitöö, selgitab Johanna. Tegu on hobikudujatele mõeldud väikest süntesaatorit meenutava seadmega, millega saab kududa otse lõikesse ning mis kiirendab oluliselt kudumisprotsessi. Laiadesse massidesse jõudmise plaani Johannal tegelikult ei ole. Ta soovib ka edaspidi olla omanäoline ja hea kvaliteedi poolest tuntud väiketootja ning lihtsalt teha seda, mida armastab.