Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

Omaste tülid hauakivide pärast pani õiguskantsleri tegutsema

Pärnu Alevi kalmistu. Kellele siis lõppude lõpuks kuulub hauatähis või -rajatis? Kas platsi kasutajale või tähise viijale? Postimees suhtles ­mitme omavalitsusjuhiga, kellest mõni leidis, et seaduses näpuga järje ajamine tekitab murekohti pigem juurde, mõni aga ei saanud õiguskantsleri pöördumise sisust üldse aru.
Pärnu Alevi kalmistu. Kellele siis lõppude lõpuks kuulub hauatähis või -rajatis? Kas platsi kasutajale või tähise viijale? Postimees suhtles ­mitme omavalitsusjuhiga, kellest mõni leidis, et seaduses näpuga järje ajamine tekitab murekohti pigem juurde, mõni aga ei saanud õiguskantsleri pöördumise sisust üldse aru. Foto: Urmas Luik

Kuigi laialt levinud arvamuse järgi kuulub kõik hauaplatsi juurde käiv – hauakivi või -tähis, ääris, olgu või betoonist lillepotid – platsi kasutajale ehk n-ö omanikule, pole asi siiski nii must-valge.

Õiguskantsler Ülle Madise on pöördunud omavalitsuste poole palvega otsida koos linnade ja valdade liiduga vastust aeg-ajalt üles kerkivale õiguslikule küsimusele, kellele kuulub näiteks inimese viimset puhkepaika tähistav hauaplaat. Endistel ­aegadel kalmistutele rajatud võimsate kabelite puhul probleemi pole – olles omaette ehitised, kuuluvad need maa omanikule ehk kohalikule omavalitsusele. Küll aga on seaduses sätestamata muud hauatähised.

Nii võibki tekkida olukord, kus kadunukese lähedane viib hauale uhke plaadi või tellib sinna piirded, kuid hiljem on need kadunud. Tagantjärele selgub, et inimene, kes on registreerinud ennast hauaplatsi kasutajaks, ei pidanud näiteks plaati sobivaks ja viis selle ära. Kümnetes Eesti linnades ja valdades vastu võetud määruse järgi kuulubki kõik haual asetsev selle n-ö omanikule ja seda, et lähedaste omavaheline konflikt võiks vajada riigikohtu hinnangut, ei osanud keegi ette näha – kuid elu on näidanud, et see võib siiski tõenäoliseks muutuda.

Tagasi üles