Eestist leiti täiesti uus suurliblikaliik, mis sai nimeks Nola estonica

Eesti teadlaste leitud Nola estonica emane isend kogu ilus ja hiilguses. Must kriips pidi all on skaala pikkusega kümme millimeetrit. Foto: Villu Soon, Erki Õunap

Võib vaid ette kujutada, mis tunded valdasid Tartu Ülikooli zooloogia osakonna teadurit Erki Õunapit, kui läinud kuul avaldati teadusajakirjas Zootaxa Eestist leitud uut liblikaliiki Nola estonica't kirjeldav artikkel. Eestlaste juhtimisel tehtud põhjalik uurimus, millesse andsid panuse veel Lõuna-Korea ja Venemaa teadlased, vältas mõni kuu vähem kui kaks aastat.

Nola estonica avastamise au jagas liblikate süstemaatikat ja faunistikat uuriv Õunap džentelmenlikult kolleegi, Tartu Ülikooli entomoloogiaprofessori Toomas Tammaruga. Just viimane juhtis tema sõnul aastaid tagasi tähelepanu ühele Eestist püütud liblikaliigile, kahtlustades, et tegu võib olla uue isendiga. Nüüd on selge, et kahtlused osutusid tõeks ja võimatu võimalikuks.

Kui sagedased on uute liblikaliikide leiud?

Maailmas uue liblikaliigi leidmine hirmus erakordne sündmus ei ole. Usun, et enam-vähem igal nädalal ilmub mõnes zooloogiaajakirjas mõne uue liblikaliigi kirjeldus. Tähele tuleks aga panna seda, et lõviosa neist liikidest avastatakse väljaspool Euroopat, enamasti troopilise kliimaga riikidest.

Täiesti uue liblikaliigi leidmine Euroopast, eriti veel Põhja-Euroopast, on palju rohkem sündmus. Näiteks Põhja-Euroopas on alates 1980. aastast kirjeldatud keskmiselt alla ühe liblikaliigi aastas. Peaaegu kõik need on pisiliblikad, kelle puhul on