NÄDALA PERSOON ⟩ Peeter Oja: Inimesed kasutavad kaost ja keerulisi aegu ära, et hirmu abil võimu haarata

Millega jääb meelde lõppev aasta? Nalja nappus ja vaenu kasv. Kriis ja selle tuules pinnale ujuvad tüübid, kes toituvad konfliktist. Poliitilised manipulaatorid, moraalsed värdjad, pätid ja sulid.

Koht, kus kogu see kirev kogelmogel ühe mütsi alla mahub, on huumor, sest kõige naljakam nali sisaldab nii ajavaimu tabamist, teravust kui ka tõde. Peeter Ojas leidub samuti kõiki kolme. Tema terane satiiripilk ja vahe viis kõike otse öelda on head tööriistad, et lõppevat aastat mõtestada.

Kuidas te aastavahetust tähistate?

Ei, ei ole mul mingeid rituaale ega lubadusi. Jõuluajal olen kodus ja söön hane. Vana-aastaõhtul on hea, kui saab kusagile reisile minna. Omikron ei ole ka veel oma jõudu päriselt näidanud, aga ei ole mõtet selle peale mõelda. Minu soovitus on: ela hetkes, tee asju ja ära mõtle negatiivseid mõtteid.

Mis teie ellu praegu «Teletopi» kõrvale mahub?

See ongi põhiline. Praegu on väikesi esinemisi ja Mardiga (Mart Juurega – toim) teeme koos diskot. See on väga vahva!

Me oleme sõbrad maru ammu, «Ärapanija» algusest. Enne oli veel «Tondi jutud», aga see oli täiesti mõttetu saade! Täiesti jabur, nii pingestatud, oli lihtsalt vaja mingi persoon välja mõelda. Tol ajal oli maailmas populaarne Ali G (Sacha Baron Cohen) – tema ainetel sai see tüüp loodud.

Aga mulle on rohkem meeldinud persoonid, kes on kuidagi ise sündinud. Näiteks Alev Ström ja tema rootsi keel, mis on nagu mättalt mättale hüppamine. Või Kivipallur Jürto ja Bläck Rokit. Nemad tulid loomulikult.

On teil endal ülevaade, kui palju tegelasi on aastate jooksul loodud?

Ei ole, aga palju on neid tehtud. Ma ei ole lugeja, kirjapanija ja arhiveerija. Kõik on nagunii hetkeline ja kaduv. Ja see pole üldse nukrusest öeldud. Kõik on korraks, siis tulevad uued tüübid ja tegijad.

Ma saan aru küll, et mind pannakse koomikute kategooriasse, aga ma ei oska iseennast nii näha. Ma ei liigita end mitte kusagile! Tean jah, et seda ma olen kõige rohkem teinud ja sellega kõige nähtavam olnud.

Inimesed oskavad teinekord ennast väga hästi kinni mõelda. Nii loomingulisest kui ka materiaalsest küljest. Mis saab siis, kui mul ei tule head nalja ega hea ideed? Mis saab siis, kui mul saab raha otsa? Ka mina ise olen selles väga osav.

Aga kuidas ennast siis lahti mõelda?

Kui lahti lased, siis asjad lahenevad ise. Head naljad tulevad elust ja ise. Kui on töödes paus, siis midagi ikka tuleb. Minu puhul kehtib see, et mida vähemale ma ise pretendeerinud olen, seda suuremad asjad õnnestuvad.

Aga ei, õpetada on seda keeruline. Parim soovitus on see, et kui mõte jookseb kokku, siis ära hakka suruma! Lihtsalt mõtle millelegi muule.

Mille järgi valite teemad, millest «Teletopis» räägite?

Päris peavoolu uudiseid ei taha, mingi jaburus võiks alati ka olla. Ja osa uudiseid on sellised, mida lihtsalt ei taha võtta! Need on sellised, et peale viha ei tekigi mingeid muid emotsioone. Oleme need välistanud – ei taha ju, et inimesed kurjaks läheks ja sõimama hakkaks. Mingi nädalakokkuvõte see on.

Aja jooksul on välja kujunenud ka rollid ning tööjaotus, samamoodi oli «Ärapanijas» ja «Kreisiraadios». Nüüd on formaat lihtsalt teine. Viimasel ajal oligi meil «Ärapanijas» ainult vana-aastaõhtu saade, kokkuvõte. «​Teletopiga»​ on plaan ka midagi sellist teha.

Teles ei pea kogu aeg mingi show käima, et vahepeal mingi kloun jookseb ja viskab kurikaid taeva poole, konna müts peas. Milleks?

Minu jaoks võib väga huvitav olla, kui kaks inimest räägivad. Muud ei toimugi, aga on sisu. On arutelu või midagi selgitatakse põhjalikumalt. Seda on väga põnev vaadata!

Mõnel inimesel on selline talent – teda on alati huvitav vaadata.

Seda ma enda kohta ei oska öelda, ma vaatan rohkem teisi. Mõni näitleja tuleb lavale või ekraanile ja mulle meeldib ta lihtsalt! Ta ei pruugigi midagi teha. Isegi kui film või lavastus on keskpärane.

Teistel elualadel on samamoodi: ükskõik mida kirjutab Mutt (Mihkel Mutt – toim) – mulle meeldib! Või mida maalib Toomas Vint. See on nii kummaline maailm, mida ta loob – ilus, samas kõhe.

Mainisite reisimist, mis teid selles köidab?

Reisimise puhul armastan ma kõige rohkem koju jõudmise tunnet. Kõige kaugem koht, kus olen käinud, on Lihavõttesaar. Rapa Nui on uskumatu koht: väike saareke, kaks tuhat kilomeetrit ookeani ümberringi ja äkki need üleelusuurused inimkujud. Kust need said sinna?

Hea on maailma avastada ja näha, aga ma ei ostaks kunagi endale maja soojal maal. Isegi kui oleks võimalus. Ma ei taha olla selle ori, mida ma oman. Pigem üürin ja saan olla vaba ja ringi liikuda.

Ma tean, mis tunne on, kui sul pole vabadust liikuda. See juhtus laval, keerasin seal ringi ja põlves käis krõks ära. Kuu aega jalg valutas ja paistetas üles nagu elevandil. Siis sain aru, et on ikka suur luksus, kui saad vabalt liikuda. Tänaval näen inimesi, kel on kogu aeg liikumisega raskusi, kelle reaalsus ongi selline, iga päev, elu lõpuni. Me ei mõtle sellele, kui hea elu on!

​See, mida räägib Varro Vooglaid, on ju haige! Ise on ta kogu aeg vihane, virila näoga, lakkamatult otsib intriigi. Nagu vihapulk oleks sees! Kui saab konflikti üles kiskuda, siis on päev korda läinud.

Praegu on tegelikult väga hea elu! Isegi elektri hind, mis on muidugi jabur, pole tegelikult midagi, võrreldes riikidega, kus pole joogivett, kus ellujäämine on väljakutse.

Ja siis meie inimesed mõtlevad endale ise probleeme välja ja räägivad igasugust jama! Mingid hullud jooksevad ringi ja räägivad, kuidas Tallinna külje alla hakatakse juba ehitama vaktsiinivastastele koonduslaagrit. Kust inimene selle jultumuse võtab, et sellist lambajuttu suust välja ajada? Täiesti süüdimatu, vastutustundetu käitumine!

Sellist retoorikat on väga paha kuulata. Vahel kohe imestan, kas mõistusega ja nii-öelda religioosse inimese suust saavad tulla nii ründavad seisukohad.

Kelle avaldusi praegu silmas peate?

See, mida räägib Varro Vooglaid, on ju haige! Ise on ta kogu aeg vihane, kogu aeg virila näoga. Ta on kõige vastu ning kogu aeg vastu, lakkamatult otsib intriigi. Nagu vihapulk oleks sees! Kui saab konflikti üles kiskuda, siis on päev korda läinud – saab oma printsipiaalsust rõhutada ja tähtsust upitada. Teise maha teha: sinu vaated on saatanast!

See on väga koomiline ja kurb ka, kahju, et leidub selliseid pimedaid järgijaid, kes iga tema jura peale ainult halleluujat laulavad.

On inimesi, kes toituvad konfliktist. Tundub, et neile on kriisiaeg soodne. Vampiirid, kes söövad hommikuks konflikte. Kõik mütoloogilised tegelased on ju kirjutatud maha otse elust. Ju on aja märk, et sellised inimesed esile tulevad – nad kasutavad kaost ja keerulisi aegu ära, et hirmu abil võimu haarata. Sest inimesed vajavad vastuseid ja nemad annavad neid.

Nende lipukiri on ju see, et minul on õigus! «Ainult nii on ja edasi ma sel teemal ei räägi!» Ja inimeste ebakindluse tase on nii suur, et nad lasevadki ennast ära rääkida, kaotavad võime ise kriitiliselt mõelda.

Kui ühiskond lõheneb, siis otsitakse ühist vaenlast, et see näiliselt liidaks?

Oi, sellest on ka ajaloos nii palju näiteid! Aga niipea kui vaenlane kaob, laguneb ka see petlik koostöö. Poliitikas on kõike nähtud ja varem tehtud, ainult ambitsioonide vorm muutub ajas. Kannustajaks on ikka võimuiha ja ahnus. Õnneks pole enamik võimuhaigeid liiga arukad, sest tark ja meeletu võimujanuga – see on kõige hullem kombinatsioon.

Millegipärast kehtib trafaretne arusaam, et rikkad on mölakad ja vaesed need, keda peab hoidma. Aga ei saa inimese elujärje järgi midagi otsustada. Ei pane varandus või jõupositsioonil olek paika headust ja kurjust. Inimese väiksus – hoopis see loeb! Väike inimene on väiklane, õel ja sallimatu. Ja ise veel väga uhke selle üle!

Kas väiksus pole mitte valik? Ei tahagi suurem olla ega maailma avarama pilguga vaadata?

Millegipärast ütleme sellise inimese kohta, et ta on kibestunud. Ja see võib aastate jooksul ainult süveneda. Inimesel tekib kaitsekiht: ise ei tee ja siis ütleb, et ei tahagi. Tegelikult ta ei julge. Inimeses süveneb pettumus ja soov: «Oh, läheks teistel ka halvasti!» Seal tuleb tõesti juba pahatahtlikkus mängu. Talle tundub, et temale on ära tehtud – ma teen siis teistele ka! Nagu isiklik ebaõnn annaks õigustuse seda teha.

On see mingi eestlaste kiiks – peaasi et naabril ei läheks paremini kui minul?

Ei, ma ei ole sellega päris nõus. Mulle jäävad silma väga vahvad noored inimesed, kes lähevad ja tahavad teha. Nad on siin täitsa olemas, aga olen end tihtilugu tabanud mõttelt, et nende hääl lihtsalt ei kosta.

Neil pole vaja niisama käia ja kisada, nad tahavad tegutseda, ajavad oma asja, neil on mingi siht. Ja siis võib-olla tõesti on kõige kõlavamad hääled kibestunud inimesed, kellele tulevik on tume.

Vaatan oma eakaaslasi, kes on juba jõudnud teatud eluetappi. Mõni nõuab: «Nüüd austage mind!» See ei ole mitte palve, see on nõue. Ma olen juba vana ja vanemat tuleb austada! Mille eest? See, et oled mingi aja eksisteerinud siin ilmas, ei ole küll austust väärt.

«Teles ei pea kogu aeg mingi show käima, et vahepeal mingi kloun jookseb ja viskab kurikaid taeva poole, konna müts peas. Minu jaoks võib väga huvitav olla, kui kaks inimest räägivad,» arvab Peeter Oja. Foto: Eero Vabamägi

Mina arvan, et austust ei saa nõuda – see tuleb välja teenida. Ja kui oled austust väärt, ei ole kunagi vaja seda nõuda. Saad seda iseenesest. Väärikusega on sama lugu: keegi teine ei saa su väärikust vähendada. See on lihtsalt olemas. Kui sulle tundub, et teised kogu aeg solvavad su väärikust, siis järelikult sul polegi seda!

Sellel hetkel, kui sõdides nõuad austust ja väärikuse tunnistamist, peaks tegelikult peeglisse vaatama. «Ma olen nüüd elutark ja...» – siis hakkab selline lambajutt tulema! Siuke trafaretne stamp: «Nüüd on minu kord, nüüd mina tahan ka seda kõike! Tasuta bussi ja...»

Sellepärast mulle käivadki sellised tasuta asjad vastu. Kui ma olen suuteline maksma, siis maksan hea meelega ka selle inimese eest, kes ei ole. Tehtagu talle siis erand, mitte nii, et kõik saavad nagu Tallinnas.

Väärikust üritatakse kehtestada väliste vahenditega – mingid väljendid, maneerid ja poosid...

Selliseid asjad on minu meelest taktis kinni. Sa võid filosofeerida sel teemal. Aga kui hakkad seltskonnas rääkima väärikusest ja austusest minavormis – see on taktitundetu! See näitab inimese tõelist olemust – kas ta on üldse arenenud?

Kui seltskonnas mõni naine ütleb «Ma olen daam», jookseb mul kohe nagu mingi nool pea läbi: tsihh! Ei, ta ei ole daam! Ükski daam ei ütle sellist asja.

Headusega on samamoodi. Ma arvan, et inimesega, kes oma headust väga rõhutab, tasub olla pigem ettevaatlik.

Minule on sümpaatne ülim altruism. Nagu ema Teresa – see on midagi nii austusväärset ja ülevat, et isegi sõnu ei ole! Sellised inimesed ei rõhuta kunagi, kui head nad on. Nemad ei mõtlegi sellistes kategooriates.

Kui ma päriselt midagi olen, siis on see loomulik, ma ei mõtle sellele ega pea vajalikuks sellest rääkida. See on nagu hingamine. Hea olla on loomulik ja teistmoodi ei saagi olla.

Ja kui see ei ole loomulik?

Siis see näitabki, mis inimesega on tegemist. «Vaata, ma nüüd hingan!» Mis sa sellest inimesest arvad?

Päris huvitav paralleel: meie kriisi keskmes on ka just hingamist takistav haigus. Nagu hinge haigus?

See on kummaline asi üleüldse. Mina pole spetsialist ega viroloog, aga mind paneb imestama, kuidas inimesed teavad ise paremini kui teadlased. Mina usaldan arste – inimesed on õppinud, pühendunud sellele. Ei ole päris terve mõtlemine, kui hakatakse tervet plejaadi süüdistama vandenõus. See on ju nii algeline lähenemine! Aga inimesed tahavad uskuda: «Kõik ei ole päris nii, nagu meile räägitakse. Seal on taga...» Aga kui küsid, et mis seal taga on, siis pole neil midagi öelda. Keegi ei tea. Aga ikka usuvad vandenõusid!

Ja siis Vanga (Bulgaaria selgeltnägija – toim) ka veel – tema kuulutusi usutakse rohkem kui arste.

Äkki otsitakse vandenõusid, et vastutusest pääseda? Siis saab võtta ohvri rolli: «Ma ei saagi ju midagi teha! Kõik on minu eest juba ära otsustatud.»

Aga paljud just väidavad: «Kõik see on tegelikult vandenõu vaba inimese vastu, ära mine sellega kaasa! Meie mõtleme oma peaga! Käi jala, sest trammi ei ole olemas.» Ega jutt siin ei aita. Kriisi ajal inimesed näitavad ennast, millised nad tegelikult on.

Mul on ka olnud tuttavaid, kelle puhul imestan: kuidas nii printsipiaalselt võetakse sellisest ulmest kinni?!

Aga mida siis teha, kui lähedane otsustab uskuda oma tõde?

No mis sa ikka teed, kui ta on selles veendunud. Kui inimene valib mõne kummalise vaate, siis ei taha temaga isegi kokku saada – tunnetad kohe, et pinge on üleval. Siis tekivadki oma Varrod ja Martinid, sellised lipukandjad.

Neisse usutakse niisuguse kirega, et mingiks aruteluks pole kohta. Kõik nende öeldu on dogma, ainuõige. Ja kui sina seda ei arva, oled kohe moraalne värdjas ja pätt!

Minule on sümpaatne ülim altruism. Nagu ema Teresa – see on midagi nii ülevat, et isegi sõnu ei ole! Sellised inimesed ei rõhuta kunagi, kui head nad on. Nemad ei mõtlegi sellistes kategooriates.

Olen ka mõelnud, kuidas Vatikanis on toimunud usumeeste hulgas nii koledaid asju. See näitab jällegi, et inimene on inimene. Eks see, kelle fanatismi- skoor on kõrge, saab võrdväärselt palju ka kiusatusi. Oluline on ju lõpuks see, et inimene saaks iseendaga hakkama ja suudaks iseendas vastu seista saatanlikele kiusatustele.

Kas sama kehtib aususe kohta: kui keegi seda hirmsasti rõhutab, siis ta valetab?

Jah. Miks sa pead seda rõhutama? On poliitikuid, kes ütlevad: sel teemal ma ei räägi. Aga siis on jura ajajad: nad räägivad palju, aga jutt on valesid täis! Ja kodupartei ütleb pärast sellist inter- vjuud: «Väga hea, sa tulid puhtalt välja!»

Aga sina vaatad ja sul on piinlik! Ja häbi ka selle pärast, et sellel inimesel endal häbi ei ole. Ta ajab ju suvalist möla, valetab, kõik saavad aru, ja ta on justkui nagu tõstetud veel!

Kui juba poliitikasse põikasime, siis kunagi ütlesite: Keskerakond kaob, kui Savisaar kaob. Aga pole nad kuhugi kadunud?

Ma ütleksin siiski, et on. Savisaar sõitis väga räigelt kõigist üle. Ta oli täpselt selline: kui minust lugu ei peeta, siis saate, nii et tolmab! Praegu on üldse keeruline aeg poliitikas. Ei ole säravaid tüüpe. Ma pean sära all silmas seda, et inimesel oleks mingi visioon, energia ja arukus. Ega ka maailmapoliitikas säravaid tüüpe eriti pole. Putinid suudavadki kehtestada ennast tänu sellele, et praegu ei ole Thatchereid. Olen huvi pärast jälginud, mismoodi Putin asju edasi viib – ta ei salli ju Lukašenkat silmaotsaski, ta jälestab seda haiget värdjat. Aga ta saab aru, kui oluline on Valgevene ja varem või hiljem tuleb ka aeg, mil ta saab Lukašenka maha võtta.

Poliitikas on kannustajaks ikka võimuiha ja ahnus. Õnneks pole enamik võimuhaigeid liiga arukad, sest tark ja meeletu võimujanuga – see on kõige hullem kombinatsioon.

Poliitikas pead endale aru andma, kas sa suudad seda teha. Mis see poliitika tihtilugu muud on kui massidega manipuleerimine! Seal on tuhanded asjad, psühholoogilised võtted ja majandusnipid. Iga sammu puhul kalkuleeritakse lühiajalist kasu. Mõnele kohe meeldib seda teha. Selles mõttes on Martin Helme suurepärane kuju, üks parimaid poliittehnolooge. Kõik on ehitatud kivi kivi haaval. See, et neid kive kasutatakse hiljem hoopis teistmoodi ära, käib asja juurde. See, et nad löövad kampa vaktsiinivastastega, on ka spiel – kuhugi maani saavad nad seda lihtsalt ära kasutada. Nad mängivad kogu aeg oma vaated ringi vastavalt tuulele. Inimese mälu on ju ülilühike: kõik kaob ja poole aasta pärast ei mäleta seda keegi.

Kellesse siis Eestis uskuda?

Isamaad olen seni alati toetanud, neist on mul kahju. Väga hea meelega valiksin neid. Aga mingi printsipiaalsus võiks olemas olla. Ma saan aru, et poliitiline kasu võib üles kaaluda hetkelise vastikuse mõne otsuse suhtes, aga konkreetse selgrooga mõnele sammule vastu seista oleks võib-olla arukam.

Inimene võib olla sümpaatne, aga mõne puhul tead ette, et ta ei löö läbi. Kui paljud lähevad hurraaga poliitikasse? Aga nad ei kujuta ette, mis seal toimub, ja hävivad kohe. Ja need, kes suudaksid poliitilises maailmas midagi korda saata, ei taha sinna minna – lolluse lained on liiga tugevad ees.

Peeter Oja näeb reedel 20.00 Kanal 2 eetris saates «Suur aastalõpu mälukontroll». Temaga koos Märt Avandi, Mart Normet, Ott Sepp ja Mart Juur. Foto: Sander Ilvest

Mängureegleid ei saa eirata. Selleks partei ongi, et nad hääletaks ühtselt.

See on nagu teatris: lavastaja ütleb, kuidas on. Sa ei saa hakata mingit oma tsirkust tegema. Ja kui sulle ei meeldi teatris palgal olles see roll, mis sulle anti, siis mine vabakutseliseks. Sama on poliitikaga. Vaielge omavahel, aga välja tulge kindla selge sõnumiga ja siis peavad kõik olema ühe asja eest väljas.

Rõhku tuleks panna ka sellele, mis kiiret kasu ei too – haridus, teadus, tervishoid. Ma saan aru, et see võtab palju ressurssi, aga kui sel on perspektiivi, oleks mõttekas sinna raha suunata, ja kui seda eiratakse, on väga halb. Häirib see, kui mõeldakse: «Ah, anname raha ära, saame need hääled kätte, vahet pole, mis edasi saab.» Poliitik võiks võtta vastutuse, aga ega keegi sind selle eest kiitma ei hakka. (Mart) Laari sõimatakse siiamaani, et ta Eesti põllumajanduse untsu keeras. Tegelikult ta lõi võimaluse.

Mõnda poliitikut kritiseeritakse ikka asja eest ka.

Kui mõtled (Mailis) Repsi, siis mulle on jäänud mulje, et ta on ajanud haridusasja ikka südamega, pigem positiivne kuju. Aga siis olla sinna juurde selline suli ja kelm – see on nii mage! Kui lähed selle peale, et varastada, siis varasta nii, et oleks varastatud – miljonid, sajad miljardid! Vaat see on argument. (Naerab.) Aga minna ja pista tasku mingi Chupa Chups? No milleks?

25.09.2021, Tallinn. Kanal 2 saate "Teletop" salvestus. Foto: Konstantin Sednev

«Teletopis» saavad samuti päevakajalised teemad säru. Mis selle saate juurde veel kuulub, mida televaatajad ei näe?

Meil on enne koosolek, kus käime teemad läbi. Neid on alati rohkem, aga valime kümme välja ja lähemegi stuudiosse. Saade jookseb paljuski live-režiimis. Alguspunkt on olemas, aga kuhu jutt läheb, seda me ei tea. Palju sõltub külalistest.

Kohapeal on väga mõnus seda teha – me oleme sama tiimiga palju koos teinud, sa juba tead ja usaldad neid inimesi.

Kas kirjutate ise ka?

Olen teinud mõne artikli – alati on õudne pomm plahvatanud. Muidu on kirjutamine mulle tuttav, sketšid ja asjad olen teinud. Kui kirjutan, siis hommikupoole. Ja siis märkan, et juba pakk suitsu on läinud, mitu kohvi.

Kirjutamine tõmbab täitsa tühjaks, selle mootor on hoopis teine. Tunnen kohe, et protsessid hakkavad käima, süda kaob kiiremini, lähed higiseks. Sel ajal sa ei märka, kui oled seal sees. Alles kui valmis saad ja küsid mõnelt lähemalt inimeselt, kuidas on, siis on hea tunne küll. Õnnelikud on inimesed, kes teevad tööd, millest nad rahulduse saavad. See on vedamine!

Nalja on viimasel ajal kuidagi väheks jäänud, miks meil seda siiski vaja on?

Nalja on inimesel vaja, et terve püsida. Kui inimene ei naera, siis on ta haige! Kuid kui hakatakse huumorit analüüsima, siis mina kaugenen.

Nalja tuleb teha või mitte teha. Kui tuleb välja, siis tuleb. Mingit valemit ei ole. Kui hakata arutama, milline on tänane huumori seis... Minu meelest on see sketši teema! See arutelu ise on mu meelest juba koomiline.

Peeter Oja on küll armastatud koomik, keda igal vana-aasta õhtul ekraanile oodatakse. Kuid see mees on ka terav märkaja, terane mõtleja ja julge ütleja. Paremal ajakirjanik Kristina Herodes. Foto: Eero Vabamägi

CV

Peeter Oja

Eesti näitleja ja koomik

Sündinud 2. juulil 1960

Lõpetanud lavakunstikateedri 12. lennu

Suurema osa elust tegutsenud vabakutselise näitleja ja meelelahutajana.

Valik bände: Kuldne Trio, Bläck Rokit

Valik filme: «Eesti matus», «Öölapsed», «Vanad ja kobedad saavad jalad alla», «Tallinn pimeduses», «Deemonid», «Kälimehed», «Punane elavhõbe», «Taarka»

Valik teletöid: «​Teletop»​, «Ärapanija», «Kreisiraadio», «Tondi jutud», «Kitsas king»