Postimehe ajakirjanik Aimar Altosaar ja 60+ peatoimetaja Eve Rohtla said seekordses saates inspiratsiooni 60+ detsembrinumbrist, mis tutvustab ühiskonnas väheräägitud teemat: kuidas saab seenior aidata last, kellel on vaja seltsi ja toetust.

Lisaks hooldusperedele on riik loonud vabatahtliku seltsilise programmi, mille kaudu saavad vanemaealised lühiajaliselt hoolitseda lapse eest, kelle vanemad seda mingil põhjusel teha ei saa. See erineb lapsendamisest, sest sünniperest last ei lahutata. «Lühiajaline hoolduspere ei kasvata last suureks, vaid pakub talle tuge mõnest päevast kuni kolme kuuni,» selgitas Rohtla.

Ta tõi näite, et kui ema-isa on sattunud raskesse liiklusõnnetusse ja on haiglaravil, aga lastel ei olegi kedagi teist lähedast, kes pakuks kodusoojust, teeks hommikuti putru ja loeks unejutte, siis peavad lapsed minema turvakodusse. Aga samas leidub vanemaid inimesi, kelle oma lapsed ja lapselapsed on kaugel või juba suureks kasvanud, aga tahaksid veel hellust jagada.

Kodukandi liikumine aitab abipakkujad ja hädalised kokku viia.

Rohtla tõi veel näiteid abiandmisest: näiteks juhul, kui vanem peab minema korralisele ravikuurile, või puudega laste vanemad, kellel on vaja mõneks päevaks hingetõmmet.

Altosaar kirjeldas, et tegu on justkui vanaema või vanaisa-teenuse pakkumisega. Rohtla täiendas, et paljudel vanainimestel on suur soov veel kedagi hellitada, aga pole kellelegi seda pakkuda.

Altosaar laiendas, et suure osa inimkonna ajaloost on vanavanemad lastelaste eest hoolitsenud ja pakkunud neile turvatunnet, sest neil on laste jaoks olnud kõige rohkem aega, tähelepanu ja elukogemust. «Minu meelest on see suurepärane algatus,» sõnas ta.

Kuula saatest, kuidas riik omakorda abiandjat toetab, millised eelised on lühiajalisel hoolitsusel ja mida selle puhul tuleks silmas pidada.

Kommentaarid
Copy