Üksteise järel avab Sinisaar uksi läbi korralikult remonditud tubade. «Siin peaks olema kiriku orelirõdu, aga me ehitasime siia lastele hoopis toad.» Orel ise on seetõttu asetatud altari kõrvale. Sinisaar näitab 20 aastat tagasi remonditud ruume, mis näevad välja kui uhiuued – duširuumides pole selle aja jooksul vahetatud ühtegi kahhelplaati ega segistit, sauna lavalauad on heledad, nagu poleks seal kunagi sauna tehtud. Aga tehakse, need on kasutuses iga päev. «Mitte keegi pole siin midagi lõhkunud, kõik hoiavad puhtust ja korda,» kiidab Sinisaar lapsi, kes neis ruumides on seljatanud oma elu suurimad mured ja hirmud.
Aga nii pole elu seal alati olnud. Veel 24 aastat tagasi vohas seintel hallitus, põrandal loksus vesi ning keegi ei osanud uneski näha, et ühel päeval täidavad suuri kirikuruume hommikust õhtuni laste naer ja kilked. Kuid kilked ja naer selles majas on saanud sündida läbi suure valu ning väga traagiliste elulugude.