AK ⟩ Eestis kasvas nõukogude ajal üles mitu jalgpallikauget põlvkonda

Jalgpalliajakirjanik ja -ajaloolane Indrek Schwede tänavu novembris Prahas Josef Masopusti monumendi kõrval. Masopust võitis Euroopa aasta parimale jalgpallurile antava auhinna samal 1962. aastal, kui Schwede sündis. Foto: Erakogu

Lõppev aasta oli eelkõige jalgpalliaasta. Nagu ka kõik eelnevad ligikaudu viimase sajandi jooksul. Jalgpall on kujunenud meie koduplaneedil mitte üksnes sportmängude kuningaks, vaid ühtlasi modernseks religiooniks. Jalgpall on parem kui seks, kinnitavad veendunult need vähesed väljavalitud, kes mõlemaga lähedalt kokku puutunud. Alates tänavusest aastast võime öelda, et Eestis on jalgpall jõudnud ühtlasi akadeemilise ajalooteaduse huviorbiiti. Nimelt kaitses Indrek Schwede kevadel Tartu Ülikoolis doktoritöö, mis kannab eepilist pealkirja «Jalgpalli positsioonist Eestis ja selle marginaliseerumise põhjustest Nõukogude anneksiooni perioodil».

Schwede on mees, kes kirjutanud jalgpallist viimaste aastakümnete jooksul väga palju. Ta on ajakirja Jalka esimene ja kauaaegne peatoimetaja ning Mart Poomi ja Joel Lindpere biograafiate kaasautor. Enamikust jalgpalliajakirjanikest eristab teda eelkõige asjaolu, et sportliku draama kõrval huvitab teda jalgpalli juures vähemalt samapalju selle spordiala suhe rahvuslike ja kogukondlike identiteetidega.

Millise pilguga vaatate tagasi lõppevale jalgpalliaastale?

Esimesena tuleb meelde Flora edu Konverentsiliigas. Just nimelt edu, vaatamata viimasele kohale alagrupis. Mind on varasematel aastakümnetel kummastanud, kui meie pallurid mängu järel intervjuud andes räägivad ligilähedaselt nii, et mäng oli võrdne, aga vastased lõid oma võimalused ära ja meie mitte. Kas ma vaatasin mingit teist mängu!? Kus oli võrdne mäng? Tänavuse Flora puhul tegi rõõmu just see, et oligi võrdne mäng. Oli ka survet vastase väravale ja sageli tulenes see meie tugevusest, mitte sellest, et vastane lubas.

Ühtaegu loodan ja usun, et Flora murdis psühholoogilise barjääri ka teiste meie klubide jaoks. Eriti Levadial, mis sai täiendava motivatsioonisüsti koduste meistrivõistluste võitmisega. Kodune liiga ongi tugevnenud, jalgpalliliidu makstavad toetused klubidele, kes Euroopa sarjades ei osale ja sealt raha ei saa, on aidanud liigat teha ühtlasemaks. See on ka paremate huvides – nad saavad iganädalaselt kõvemaid mänge.

Samas on kurb, et kohalike klubide tegemised ei näi eestlasi just ülemäära palju huvitavat. Pigem toetatakse rahvuskoondist. Suurtes jalgpalliriikides on see reeglina vastupidi...

Põhjuseks on kultuurikatkestus. Meil on mõned taastatud klubid, aga nende kunagised toetajad on ju surnud. Kaasaegsete jaoks on ka 100 aastat vanad klubid uued. Pealegi vabanes Eesti n-ö valel ajal. Paralleelselt vabanemisega tuli satelliittelevisioon ja peagi internet. Maailm avanes ja paljud krabasid oma lemmikuks mõne glamuurse välisklubi. Hea on soojas toas või kõrtsis tippjalgpalli vaadata. Kui nimetatud tehnoloogilised läbimurded jäänuks ära või tulnuks hiljem, oleks ehk rohkem inimesi leidnud endale lemmikklubi kodukohast.

Mulle tundub, et eestlaste jalgpalliarmastus ja -vaimustus käivad suuresti suurturniiride rütmis. Tänavu oli taas suure tiitlivõistluse aasta – toimusid Euroopa meistrivõistlused. Mina olen eelkõige klubijalgpalli usku ning seega on sellised rahvustevahelised suurturniirid minu silmis natuke nagu Eurovisiooni lauluvõistlus: vaadata võib, olen paar korda kohalgi käinud, aga päris õige ja oluline see asi ikka ei ole. Kuidas teil?

Olen neid vaadanud alates 1974. aastast nii palju, kui telekas näitab, ja kohapeal olen ka käinud. 2006. aastal olin Saksamaal viis nädalat, traavisin läbi kõik MM-linnad, läbides raudteel 10 000 kilomeetrit. Iga päev vaatasin ühe mängu, ülejäänud aeg päevast kulus rongis ja muid mänge ei näinud. Küllap vaatan ekraanilt ka edaspidi, aga pigem nagu kohusetundest. Jalgpalli juures huvitavad mind lihtsalt teised, platsivälised asjad, ja finaalturniirid elektriseerivad aina vähem. Kui Eesti seal ei mängi.

Jalgpalli on liiga palju. Ma ei jaksa seda vaadata. Meistrite liigat ma enam ei vaatagi. Vabal ajal kas või kamraadidega jaurates ei meeldi mulle üldse jalgpallist rääkida. Ka võõramas seltskonnas väldin jalgpalliteemat. Elus on nii palju muud. Olen jõudnud samale pulgale Oskar Lutsuga, kes 1929. aastal Postimehes pahandas: see, et üks inimene teisest varem finišisse jõuab, on kindel, aga peaks olema täiesti ükskõik, kas see on Juhanson või Jakobson. Mu lemmikkoondise ja -klubi kohta see muidugi ei kehti!

Aga teeme selle asja kohe selgeks: kes on teie lemmikud ja miks?