JUHTKIRI ⟩ Loeme ennast ise üle!

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Me pole agarad oma tegelikku elukohta rahvastikuregistris ajakohasena hoidma
• Paljudel polegi kaalukat põhjust, miks andmed pole täpsed
• Võiksime lubada kahe võrdse tähtsusega elukoha kandmist elukoharegistrisse
• Internetipõhisel rahvaloendusel võiksime oma maailmarekordit veelgi parandada

Juba kahe nädala pärast algab rahvaloendus. Võrreldes varasemaga kümme aastat tagasi pole seekord ettevõtmise kohta peaaegu mingit teavitust tehtud. Oleks aga viimane aeg, sest seekord tuleb loendus tiu-tiu ja teisiti – sõna otseses mõttes on meil kõigil vaja end ise üle lugeda.

Eelolev rahvaloendus on kombineeritud meetodiga: osa andmeid võetakse registrist ja osa kogutakse küsitluse teel. Oluline erinevus varasemast on selles, et kui eelmisel korral käis rahvaloendaja isiklikult küsitlemas kõiki, kes interneti teel ankeeti ei täitnud, siis seekord on otsustatud raha kokku hoida ja külastada vaid viit protsenti eluruumidest. Seega, mida laisemad on inimesed end internetis ise loendama, seda hõredamaks jäävad andmed.

See ei ole paraku ees ootava rahvaloenduse ainuke probleemkoht. Et tegu on kombineeritud küsitlusmetoodikaga, võetakse osa andmeid otse registritest. Paraku on aga hästi teada, et eestlased ei ole kuigi agarad oma tegelikku elukohta rahvastikuregistris ajakohasena hoidma.

Tänastel Fookuse külgedel on ülevaade uuringust, mis selgitas, miks inimeste tegelik elukoht ei lähe kokku nende rahvastikuregistrisse kantud elukohaga. Põhjusi on mitmesuguseid. On neid, kellel ongi keeruline määrata oma elukohta. Selliste hulka kuulub palju noori, kes õpivad ülikoolis, elavad vaheldumisi nii vanematekodus, erakorteris ülikoolilinnas kui ka elukaaslase pool.

Palju on ka selliseid, kellel ongi kaks kodu – linnas ja maal – ning nende vahel pendeldatakse tihedalt. Ja loomulikult valitakse sissekirjutust ka selle järgi, et kasutada omavalitsuse pakutud soodustusi või panna laps heasse kooli. Need põhjused on piisavalt sisulised, et võiksime lubada kahe võrdse tähtsusega elukoha kandmist elukoharegistrisse, ühes kõigi sellest tulenevate õiguslike ja maksukorralduslike tagajärgedega. 

Eelmine kord täitis rahvaloenduse ankeedi internetis lausa 67 protsenti inimestest. Rekord, mida ükski riik pole ületanud. Varsti on meil võimalus latt veelgi kõrgemale seada.

Kuid Eesti elukoharegistri segadus pole peaasjalikult tingitud selliste bürokraatlike takistuste vältimise vajadusest. Uuringus ilmnes, et üle 80 protsendi neist, kelle elukoht ei langenud kokku rahvastikuregistrisse kantuga, ei suutnud nimetada ühtki kaalukat põhjust või takistust, miks nende andmed pole täpsed.

Niisiis on eestlastel lihtsalt selline hoiak, et see pole riigi asi, kus keegi elab. Küllap on see kujunenud reaktsioonina nõukogudeaegsele rangele sissekirjutuspoliitikale. Kuid tänapäeva e-riik vajaks siiski tunduvalt täpsemaid andmeid.

Seega, et meie eesootava rahvaloenduse andmed ei tuleks registrite põhjal vildakad, peaks kindlasti interneti teel ise end (ja oma alaealised lapsed) üle lugema ja selle käigus ka andmeid täpsustama. Rahustuseks võib öelda, et rahvaloenduse käigus sisestatud andmed ei muuda rahvastikuregistri andmeid, vaid neid kasutatakse üksnes rahvaloenduse eesmärgil.

Ja kuigi eestlased on väga lohakad oma registriandmeid uuendama, oleme internetipõhisel rahvaloendusel osalemises lausa maailmameistrid. Eelmine kord täitis rahvaloenduse ankeedi internetis 67 protsenti inimestest. Rekord, mida siiani ükski riik pole suutnud ületada. Varsti on meil võimalus latt veelgi kõrgemale seada.