20MIDAGI ⟩ Linnakuraator Kati Ots: kunst on tööriistaks tänavakultuuri loomisel

Postimehe «20midagi» saates oli külas Kati Ots, kelle südameasjaks on kunst ja sotsiaalne õiglus avalikus ruumis. Kunstiga on asi selge, sest avalikku ruumi saab ta läbi kunstiprisma vaadata Tallinna linnakuraatori ametis. Sotsiaalne õiglus tuleb mängu pisut ootamatul, aga kõiki inimesi puudutava küsimusega: millised on avalikud käimlad meie ümber ja kellel on neile ligipääs?

Kati jutustas, et tema taustaks on tüüpiline priviligeeritud keskklassi elu, mis võimaldas tal tegeleda erinevate hobidega. Tagasi vaadates saab ta aga öelda, et kunstnikutee äratundmine tekkis tal umbes 14-aastaselt Sally Stuudios, kui neile tutvustati installatsioone linnaruumis.

Seejärel tuli kümme aastat tudengielu, kus esimese hooga Kati õppiski installatsioonikunsti. See viis aga teadmiseni, et ta ei taha nokitseda üksi ateljees, vaid inimestega koos tegutseda. Järgmisena proovis ta õppida kunstiõpetajaks, et kunstihariduse kaudu panustada ja süsteemi parandada, aga linnaruum ikkagi tõmbas. Nii hüppas ta üle EKA vastavatud kureerimise erialale, mis viis teda ka üle lombi aastasele praktikale New Yorki.

Katil oli veel igasuguseid plaane magistritöö kirjutamiseks Tallinnas ning õpinguteks ja residentuurideks välismaal, aga suvel toimus Tallinna linnakuraatori konkurss. «Sellist ametikohta ei ole kunagi varem olnud nagu linnakunsti kuraator. Ma mäletan, et olin tol hetkel Viinis ja kui nägin kuulutust, siis ma peaaegu hakkasin nutma,» meenutas Kati. «Mõtlesin, et see ei ole võimalik! Ma arvasin, et see võib juhtuda Eestis kümne aasta pärast.»

Kureerimise põhiolemuseks on Kati jaoks olla dialoogipartneriks ja toeks kunstnikule. Reaalses elus aga tuleb olla ka projektijuht ja produtsent ning tegeleda saja probleemiga, mis võivad üles kerkida. «Lööd naelu seina, kirjutad tekste, otsid sponsoreid, teed logistikat, mida iganes. Sellel on hästi praktiline külg ka,» kirjeldas ta.

Tallinna linnas on kuraatorirollil veel ka kolmas külg, sest juba toimivat süsteemi pole keegi varem üles ehitanud. Nüüd on see pandud Kati õlgadele, mis on tohutuks proovikiviks ja eneseületuseks.

Kunsti ja avaliku ruumi läbimõtlemist on tema sõnul vaja, et linn ei jääks ainult transpordikoridoriks punktist A punkti B. Selle asemel võiks linna näha kui lihtsalt kodu laienduse väljendumist. Linn on koht, kus inimestega suhelda ja aega veeta nii, et ei peaks samal ajal midagi tarbima ja selle kaudu ostma ligipääsuõigust.

«Mõnes riigis on tänavakultuur rohkem välja arenenud. Elu toimubki tänavatel. Ma tahaks rohkem kohaliku tallinlasena seda siin ka tunda, oma kodulinnas, ma ei taha selleks ära kolida,» sõnas Kati. Kunst on tema silmis üheks tööriistaks, kuidas seda saavutada, isegi kui see ei ole tingimata kõige tõhusamaks vahendiks.

Omakorda peab kunst olema seotud teiste linnaruumide aspektidega. Tema töötab ruumiloome tiimis, kus on ka arhitektid ja linnaplaneerijad, kes loovad visioone Tallinna linnaruumist ja otsivad võimalusi seda paremaks muuta. Kati võrdles, et kui tänavad on korrast ära, liigelda on ebaturvaline ja valgustust ei ole, siis sellisesse ruumi pole mõtet kunsti tuua. «Linnaruumikunst ei tohi olla kaunistus. Seal ei tohi olla silmakirjalikkust,» ütles ta.

Saates räägiti lahti:

• Millised linnakunsti projektid Katile meeldivad? Kas mõju sõltub alati rahast?
• Kas kunsti ülesandeks on lahendada linna probleeme? Milliseid soovitusi oskab ta aktivistidele anda?
• Kuidas on omavahel seotud New York, koroonapandeemia ja avalikud käimlad?
• Miks on tualettruumide kasutamine ikka veel paljuski tabuteema, kuigi see on inimeste loomulik vajadus? Kes saavad sellest rohkem kannatada ja miks?
• Milliseid kunstitöid on Kati Eestis teinud, et teemale tähelepanu tõmmata?

Head kuulamist!

Saatejuht on Ave Kongo, kes on avara silmaringiga ja uudishimulik inimene, kel muuhulgas on varasalves teadmised kunstist ja maastikuarhitektuurist. Talle meeldib väga püüda lugusid inimestest ja inimestega – kas fotoaparaadi kaudu või vahetult suheldes.

«20midagi» on kuulatav Postimehe veebis, Spotifys, iTunesis ja teistes taskuhäälingute rakendustes.

Suvel korraldasid nad Paide arvamusfestivali ajal aktsiooni, kus juhtisid tähelepanu paljudele avalike tualettruumidega seotud probleemidele: need on tasulised, avatud ainult kindlatel kellaaegadel, tihtipeale raskesti ligipääsetavad puudega inimestele või pole kohta sülelapse mähkme vahetamiseks. Paides on keskväljaku käimlate ustel olnud aastaid sümboliteks mutter ja polt. Koos Mai Bauvaldiga kujundasid nad piktogrammid ümber ja alustasid «pissimine on inimõigus» kleepsukampaaniat. Foto: Mai Bauvald