«Teisel jõulupühal möödub kaks aastat minu kadumise loost, kus pärast nädalapikkust otsingut vabatahtlikud Heino ja Kerstin mu Pääsküla rabast leidsid,» kirjutas Cärolin Leht oma sotsiaalmeedias.
Ta soovib tänada kõiki inimesi, kes elasid tema leidmisele kaasa, ent tunneb, et tänusõnadest ei piisa. «Võiksin ju öelda, et minuga on juba kõik korras ja tunnen end hästi, aga leppimine võtab kauem aega kui arvasin. Leppimine sellega, et kaotasin külmakahjustuste tõttu altpoolt põlve oma jalad ja enamjaolt ka sõrmed. Seetõttu on mul vahel ka raske end avada ja oma lugu rääkida,» kirjutas ta.
Ta on kõndinud proteeside abil juba üle aasta. «Uuesti kõndima õppisin päris kiiresti ja praeguseks tunnen end nendega üsna kindlalt, kuid proovin ikka iga päev edasi areneda,» kirjeldas Cärolin.
Harjutamine on talle väga tähtis, et leida endale tööd. Seda on ta juba proovinud. «Olengi juba proovinud leida endale tööd, mis mulle meeldiks ning oleks ka jõukohane, aga see pole seni veel õnnestunud,» lisas ta.
Ka käte liigutamise parandamiseks teeb ta mitmeid harjutusi: joonistab, värvib värviraamatuid, meisterdab kõrvarõngaid ning vahel ka maalib. «Meie kodu on nagu kunstilaager, igas nurgas mõni poolik projekt,» lausus Cärolin.
«Siiski on üks tegevus, mida ma teha ei saa ja see on jooksmine. Käisin enne õnnetust tihti sörkimas ja kui nüüd sellele mõtlen, saan aru, et tundsin end siis vaba ja õnnelikuna. Mõistan alles nüüd, kui oluline see mulle oli. Nii füüsilisele tervisele, enesetundele kui ka enesehinnangule,» kirjutas ta.