MAAILM TASKUS ⟩ Andre Lipand: Afganistani humanitaarkriis on üks maailma rängemaid

Kuigi vahepealsed kriisid on viinud maailma tähelepanu Afganistanist eemale, ei ole sealsed probleemid kaugeltki kadunud. Postimehe taskuhäälingus «Maailm taskus» annab probleemidest ülevaate ja vaatab tulevikku ÜRO Eesti esinduse asejuht Andre Lipand, küsib välistoimetaja Margus Parts.

Andre Lipand Foto: Eesti ÜRO missioon

Lipand nentis, et kõige halvem prognoos Afganistani käekäiguks oli kuid või kauemgi kestev verine kodusõda. Nii saab mõnes mõttes öelda, et Talibani kiire võimuletulekuga kõige halvem stsenaarium isegi ei saanud teoks.

Ta rõhutas siiski, et olukord ei ole roosiline. Kolm kuud on lühike periood, mille põhjal järeldusi teha, aga diplomaadi sõnul on selge, et Taliban Afganistani valitsusena ei taha rahuldada rahvusvahelise kogukonna seatud ootusi.

See tähendab kaasava ja hõlmava valitsuse moodustamist, rahvusvahelise õiguse ja naiste õiguste austamist ning terrorismivastast võitlust. «Nendes kolmes punktis kindlasti ei ole olnud selles suunas samme, mida me sooviks näha. Samas, nii palju kui oleme vestelnud ÜRO fondide, agentuuridega ja ka nende missiooniga Afganistanis, ei ole olukord päris lootusetu,» tõstis ta esile.

Nälg ja põud ähvardavad

Lipand selgitas, et kõige suuremaks probleemiks kohapeal on humanitaarolukord. Kaks kolmandikku Afganistani elanikkonnast on näljahäda äärel, käimas on põud ning talv on tulemas. See tähendab, et humanitaarkriis on üks maailma suurimaid ning sellele ei ole näha lõppu.

Septembris korraldati doonorkohtumine rahakogumiseks, et Afganistanile abi anda. «Seal koguti väga suured summad, aga tõenäoliselt järgmisel aastal läheb juba järgmist vaja,» ütles Lipand.

Maailma toiduprogramm annab Kabuli naistele raha, et nad saaksid perele süüa osta. Foto: Hector Retamal/Scanpix

Ta kirjeldas, et üldjoontes ei luba Taliban naisi tööle ning neil on võimatu individuaalselt ringi liikuda. Siiski on naistel lubatud naasta tööle haiglatesse ja koolidesse, mida veel septembris näha ei olnud, nii et tehakse pisikesi edusamme. Samas tuleb arvestada, et provintsides on olukord teistsugune.

Diplomaadi sõnul on ÜRO organisatsioonidel lootust, et kui hoida Talibani suhtes tugevat joont edasi, võib pikema perioodi jooksul olukord tasapisi paraneda. «Kas see jõuab sinna, kus meie tahaksime näha, et see oleks, ja kaua selleks aega läheb, on hetkel küll raske vastata,» märkis ta.

Parts mõtiskles, et Talibani võimuhaaramise järel kardeti, et ÜRO ei saa enam üldse missioonidega jätkata. Ta küsis, et kui vabad käed on ÜROl Afganistanis tegutsemiseks ja inimõiguste olukorra jälgimiseks.

Lipand sedastas, et humanitaarmissioonidel on ligipääs parem kui varem, sest aktiivne sõjategevus on läbi ja nii on võimalik pääseda piirkondadesse, kus veel aasta tagasi oli väga keeruline tegutseda. «Taliban tervitab ÜRO kohalolu, tervitab humanitaarabi ja suhted kohapeal on konstruktiivsed,» võttis ta olukorra kokku.

Taliban toetab inimõiguste jälgimist

Inimõiguste küljest on lugu keerulisem, sest vahepeal olid ka ÜRO eksperdid sunnitud riigist lahkuma ning on saanud alles viimasel ajal sinna naasta. Lipand sõnas, et nende esimesed sõnumid on olnud lootustandvad.

Näiteks Talibani kaitse- ja justiitsministeeriumiga suheldes on nad saanud kinnitust, et Taliban toetab ÜRO inimõiguste monitoorimise ja raporteerimise jätkamist. «Osaliselt puhtalt juba sellepärast, et siis Taliban ise näeb, mis on olukord riigis ja saab vastavalt käituda,» ütles ta.

Diplomaadi sõnul aeg näitab, kauaks positiivset vastuvõttu jätkub. Küll aga tuleb nentida, et rahvusvahelise kogukonna huvi ja tähtsus inimõiguste kaitseks ning Talibani huvi neid kaitsta on väga erinevad.

Afganistani pere on laagri üles seadnud Katastroofide direktoraadi kontori kõrval Heratis. Põud sundis umbes 2000 inimest lahkuma oma kodust Allahyari külas Ghori provintsis, et otsida abi kohalikust omavalitsusest Heratis. Foto: Petros Giannakouris/Scanpix

Lipandi sõnul suhtlevad ÜRO esindajad Talibaniga pea iga päev. Nende hinnangul on vestlused konstruktiivsed, kuid edusammud on minimaalsed. Tuleb meeles pidada, et Taliban on konsolideerumise faasis. Nad on kätte võitnud riigi, kuid võiduks oli vaja anda lubadusi ning nüüd on kätte jõudnud lubaduste täitmise aeg. «Nüüd toimub justkui sõjasaagi jagamine,» sõnas Lipand.

Sisevõitlus määrava tähtsusega

See toob kaasa uued konfliktid, kirjeldas diplomaat. Tekivad lahkhelid selles osas, millist uut Afganistani erinevad fraktsioonid tahavad näha. Võimu haaramiseks oli Taliban teinud kokkuleppeid teiste rahvusvähemustega, aga tundub, et need kokkulepped on nüüd hakanud käärima.

«Taliban ise on mõnes mõttes plindris. Võib üsna julgelt teoretiseerida, et osad Talibani kildkonnad oleks ehk üsna valmis lubama naisi tagasi kooli, nõudes, et nad kannavad vastavat riietust ja on meestest eraldatud,» mõtiskles ta.

«Aga see on tugev ideoloogiline küsimus ning kui nad hakkaks selle osas lubadusi andma või otsuseid tegema, siis on võimalik, et siseses võimuvõitluses jäävad nad alla,» tõi Lipand esile, et Talibani fraktsioonide omavahelised suhted on praegu suure tähendusega Afganistani tuleviku kujundamisel. «Peab vaatama, mida Talibani järgmised 100 päeva toovad.»

Saates räägiti lahti:

• Kas Talibani valitsuselt on näha ka antud lubaduste täitmist või on tegemist tühjade sõnakõlksudega?
• Milline on rahvusvaheline koostöö Talibani valitsusega? Mil määral võib oodata, et neid hakatakse kaasama ÜRO laua taha, kui see legitimiseerib Talibani võimu?
• Kui konsensuslik on ÜRO Julgeolekunõukogu positsioon Afganistani suhtes? Mis on Venemaa ja Hiina huvid Afganistanis?
• Venemaa toimus oktoobri lõpus kümne riigi esindajate kohtumine Talibaniga. Kas see on pretsedenti loov samm, et Venemaa tahab hakata juhtima suhete loomist Talibaniga?

Head kuulamist!