OLUKORRAST AJAKIRJANDUSES ⟩ Kumb jääb peale, kas koroonapaanika või eesti mõjukad?

Rein Lang ja Väino Koorberg arutlesid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses», kas möödunud nädalal jäi ajakirjanduses peale paanika omikrontüve kohta või Eesti Päevalehe mõjukate edetabel. Jutuks võeti ka autokütuste hind, suurfirmade PR-jõud, kisa katuserahade ümber ning Euroopa Liidu initsiatiiv ajakirjanike kaitseks. 

Lang nentis eelmisel nädalal levima läinud teadete kohta, et Lõuna-Aafrika teadlased on tuvastanud uue koroonaviiruse tüve omikron, et ajakirjandusel oleks mõistlik hoiduda etteruttavast kriiskamisest ja niigi poolenisti depressioonis oleva rahva veel enam närviliseks tegemisest. Seni on uue tüve kohta teada väga vähe.

Koorberg ütles vastu, et paanika levis pigem sotsiaalmeedias, mitte ajakirjanduses. Samal ajal tuli ka uudis, et Saksamaa valitsusasutustel on tungivalt soovitatud Facebooki kasutamine lõpetada. «Eesti valitsus, kuula seda,» märkis Koorberg.

Tema hinnangul kütsid paanikat üles ka riikide valitsused, mis hakkasid katkestama lende Aafrika riikidesse ning Maailma Tervishoiuorganisatsioon, kes tuli reedel välja teatega, et uus tüvi on nende jaoks kõige muret tekitavam.

«Mulle tundub, et see paanika ei olnud ainult vesi ajakirjanduse veskile, vaid ka riikide veskile, sotsiaalmeedia veskile. Hirm on muutunud teatavas mõtteks valuutaks praegusel ajastul,» kirjeldas Koorberg.

Väino Koorberg Kuku stuudios. Foto: Tairo Lutter

Lang küsis vastu, kas nädalavahetusel Eestis tekkinud paanilises õhustikus on ikka süüdi valitsus. Tema hinnangul annavad pealkirjameistrid suure panuse depressiivsesse õhustikku, aga räigema pealkirja panemine ei anna tõenäoliselt juurde reklaamiandjaid või tellijaid.

Koorberg selgitas, et lennuliikluse katkestamist on õigustatud kajastada muret tegevas võtmes. Lang sõnas, et enne räige pealkirja ülesriputamist võiks ikkagi minna külmkapi juurde ja juua ära üks külm õlu, kui pea hakkab juba väga kuumaks minema. «Ei ole mõtet hüsteerilist õhkkonda luua, et pärast hakata seda ise tasandama,» ütles ta.

«Rahu, ainult rahu,» märkis Koorberg ja Lang sai tema sõnadega ainult nõustuda.

Mõjukate edetabelist

Saatejuhid vaatasid ka eelmisel nädalal avaldatud Eesti Päevalehe mõjukate edetabelit. Selgub, et Eesti kõige mõjukam inimene on Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Lang leidis, et faktidel, mitte oletustel põhinevate portreelugude kirjutamine on korralik töö ning selle ette võtmine on tänuväärt. Ta ei saanud siiski aru, miks peab sealjuures isikuid hakkama panema pingeritta.

Koorberg selgitas, et prominentsus on ka uudisväärtus ning selliste pingeridade koostamine võimaldab ajakirjandusel kirjutada palju artikleid prominentidest, kes enamasti ka ise tahavad edetabelites figureerida. Samamoodi näitab ajakirjandus spordivõistlusi. «Mis kihk see on? Ikkagi tahame teada, kes tuli esimeseks, kes jäi viimaseks,» sõnas ta.

Lang küsis vastu, et kas sellisel juhul on tegu kompensatsiooniga: kuna Eesti sportlastel maailmatasemel just kõige paremini ei lähe, siis selle kompenseerimiseks tehakse mõjukate edetabeleid, et võrrelda, kes ühel või teisel aastal eespool on.

Sõltumatust kütusehinnast

Kolmandaks käsitlesid saatejuhid kütusehinda, mida nad on korduvalt varem arutelu alla võtnud. Eelmisel nädalal tegi Postimehe majandusajakirjanik Tõnis Oja ettepaneku kütusehinda langetada ning kutsus üles Eesti Õliühingut avalikustama Rotterdami sadama hinda.

«Oh üllatust, pärast seda tuligi uudis, et kõigepealt reageeris turu väiketegija Terminal Oil naftahinna langusele ja langetas kütusehinda,» tõi Koorberg esile. «Siis, nagu nipsust, tulid jaemüüjad ilusasti järele ja langetasid mõne sendi võrra liitri kohta oma hindu posti otsas.»

Lang päris, et kui Oja saavutas selle oma väikese arvamusnupuga, siis kas tema ei peaks olema mõjukate edetablis esikümne sees. Koorberg sõnas, et tema tahaks näha Eesti Õliühingu põhjenduste edetabelit, miks bensiini- või diislikütuste hind pole seotud naftahinnaga maailmaturul. Lang kutsus taas majandusajakirjanikke uurima, miks maksab Eestis autokütus rohkem kui Belgias.

Rein Lang Kuku stuudios. Foto: Tairo Lutter

Samamoodi on Langi sõnul lugu suurte riigifirmadega. «Me ei räägi millegipärast Elektrilevist. Kuidas ikkagi saab olla nii, et väike tuuleiil põhjustab elektrikatkestusi, mis mõnikord vältavad terve päeva. Selgitused on reeglina täiesti jaburad,» kritiseeris ta.

Musternäidis suurte firmade PR-jõust oli tema hinnangul läinud nädalal usutlus Eesti Ekspressis Nordica juhi Erki Urvaga. Lang loetles, et lugejad said sellest teada nii mõndagi. Esiteks, et firmal läheb järjest paremini. Teiseks, et nende valitud ärimudel on suurepärane.

Ja kolmandaks, et igasugused jutud firma erastamisest on enneaegsed. «Mis on selle kokkuvõte? Kallis maksumaksja, hoia piip ja prillid, sest kohe tullakse kotiga raha järele,» sõnas Lang. «See on firma, mis mitte kuskile ei lenda.»

Kisast katuserahade ümber

Üle ega ümber ei saanud saatejuhid katuserahade ajakirjanduslikust käsitlemisest. Koorberg ütles, et katuserahade puhul tuleb alati mõelda, millised olulised ja kallimad projektid nende varju jäävad.

Samas ei saa tema hinnangul väikesest moosinihutamisest mööda vaadata, sest mõnikord on nimekirjas nii armas-magusaid hetki, kuidas saadikud tahavad oma kodukoha valijat moosida. Ta ei osanud ajakirjandusele etteheiteid teha, sest katuserahade jagamisest ei kirjutata ülistavas võtmes, vaid on alati irooniline kontekst kaasa antud.

Lang leidis, et katuserahad kaovad ära siis, kui ajakirjandus nende vastu enam huvi ei tunne.

Kohtuotsuste selgitamisest

Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving. Foto: Remo Tõnismäe

Lang ja Koorberg rääkisid ka kohtuotsuste kajastamisest ja selgitamisest meedias. Lang tõstis esile riigikohtunik Ivo Pilvingu, kelle avalikud selgitused riigikohtu määruste tähendusest on tema sõnul nagu sõõm värsket õhku 30-kraadises briisis. Ta suudab teha seda vormis, et keskmine inimene tavalise tähelepanu juures saab kõigest aru. 

Koorberg täpsustas, et nad räägivad riigikohtu seisukohast, kas kaitseväelastele saab teha koroonaviiruse vastu vaktsineerimise kohustuslikuks. 

Halduskolleegium ei võtnud selles kohtuasjas lõplikke seisukohti. Nad leidsid, et vaktsineerimiskohustusi saab kohtus vaidlustada, aga pole põhjust pidada neid ilmselgelt õigusvastaseks. 

Koorberg tõstis Pilvingu artiklist esile, et valitsuse üldkorraldused peaksid olema piiratud ulatuse ja kehtivusega ning parlament peaks oma tööd tegema.

Kohtuasjade algatamisest

Saatejuhid arutlesid veel Euroopa Liidu initsiatiivist ajakirjanduse kaitseks. Suurbritannias võimaldas seadus algatada hagi suvalise pressidelikti puhul, mis ei pruukinud olla toime pandud Suurbritannias. Äraseletatult tähendas see, et vene oligarhid ja firmad hakkasid Suurbritannia kohtutes hagema väljaandeid ka väljaspool Ühendkuningriiki, selgitas Lang.

Koorberg tõi välja, et uurivad ajakirjanikud võivad sageli langeda vastaspoole hagide rünnaku alla. Isegi kui hagemiseks pole põhjust ning süüdistuse esitaja ei saa olla ette kindel kohtuvõidus, toob kohtuasjade ajamine väljaandele kaasa kulutusi inimeste ajas, rahas ja närvides.

Euroopa Liit on nüüd ajakirjanike vaigistamise probleemi ette võtnud ning Euroopa Komisjon tahab välja tulla uute meetmetega. Ka Eesti justiitsministeerium ootab ettepanekuid, mida võiks selles küsimuses teha.

Langi üllatas, et probleem tõstatati alles nüüd, kui Ühendkuningriik on Euroopast lahkunud. Koorberg julgeb siiski väita, et kuigi justiitsministeeriumi hinnangul pole Eestis selgeid näiteid ajakirjanike süstemaatilisest hagemisest, on mitmed ajakirjanikud tundnud võimalike kohtuasjade ajakirjanduslikku innukust jahutavat mõju.

Lang rõhutas, et tuleb siiski era- ja juriidiliste isikute kaitse laimu eest ehk a priori ei saa öelda, et ajakirjandusliku materjali peale esitatud hagid tuleb eos prügikasti visata. Teisalt on tekkinud uus hagemise liik: kellel on raha, hagevad, ja kellel ei ole, ujuvad sogases vees niimoodi, et nad välja tuleks. Süstemaatiline hagemine on ennekõike probleem just nendele väljaannetele, kelle majanduslik olukord ei ole kiita.