Olukord Poola-Valgevene piiril ja Vene relvatärin Ukraina lähedal on pannud analüütikuid kõnelema taas hübriidsõjast. Kuku raadio saates «Välismääraja» vaatasid politoloog Karmo Tüür, Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Holger Mölder ja saatejuht Erkki Bahovski, miks Venemaa konflikti õhutab.
Bahovski tõi esile, et USA luure hinnangul on Venemaa Ukraina piirile toonud 100 000 sõdurit, aga Ukraina okupeerimiseks jääb see jõud tema silmis väikeseks. Tüür selgitas, et Venemaa tegeleb usutava ohu konstrueerimisega sellisel tasemel, et kõik osapooled, sealhulgas Venemaa ise, jääksid uskuma, et tegemist ongi kriisiga, mida tuleb lahendada ja mille lahenduse võti ei peitu Kiievis, vaid Washingtonis.
Ta tõmbas paralleeli Valgevene hübriidrünnakuga Poola ja Leedu vastu, kus strateegiline tasand on Euroopa Liidu ühtsuse lõhestamine. Taktikaline meetod selle saavutamiseks oli Saksamaa kantsleri Angela Merkeli kõne Valgevene diktaatorile Aljaksandr Lukašenkale, millega tunnustati Lukašenkat kui riigijuhti, kellega on kriisi lahendamiseks vaja läbi rääkida.
Ukrainas on Tüüri sõnul Venemaa taktikaliseks eesmärgiks saada USA presidendi Joe Bideni tähelepanu ning telefonikõned ja kohtumine Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.
«Suurem strateegiline eesmärk on see, et Venemaa tahab nui neljaks, ükskõik milliste vahenditega – tõepoolest, ükskõik milliste vahenditega – saavutada olukorda, kus maailma kõige suurema poliitika ehk sõjast ja rahust rääkiva poliitika kujundavad Venemaa ja USA võrdsetel tingimustel,» kirjeldas Tüür. «Vähemalt jääks illusioon, et maailma tippjulgeolekupoliitilist agendat juhivad kaks linna või kaks presidenti ehk Biden ja Putin.»
Tüür täiendas, et kuigi Putini suhtumine võib kõlada irratsionaalselt ning üksnes emotsionaalse rahulolu saavutamiseks käiku lastud poliitika, siis emotsionaalne ratsionaalsus võib ka olla ratsionaalne. «Juhul, kui Vladimir Putin tahab saavutada enda tunnustamist maailma tippjuhina, siis ta teeb selle nimel ükskõik mida, kui küüniline see ka ei tunduks,» sõnas ta.