Päevatoimetaja:
Marek Kuul

PODCAST Eksperdid: laste vaimne tervis on surve all juba aastaid. Kuidas saab lapsevanem aidata?

Foto: Erakogu

Kuidas lapsi nende muredes toetada ja millised võivad olla süvenevate probleemide ohumärgid? Selle üle arutlesid vestlussaates Lastehaigla juures asuva laste vaimse tervise keskuse juht, psühhiaater Anne Kleinberg ja Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu.

Koroonatestide tegemine koolides on saanud juba rutiiniks, tõdeb Maikalu, aga olukord on kõikide jaoks ettearvamatu – millal peab mõne lapse saatma koju isolatsiooni, millal minema mõne klassiga distantsõppele ning õpetajad peavad oma tunde ja plaane käigu pealt ümber tegema. Juba täiskasvanute jaoks on selline infomüra vaimselt kurnav, kuid selle sama infomüra sees peavad elama ja oma õppetööd tegema ka lapsed, kellel on vähem kogemusi ja oskust, mille toel vaimne tasakaal säilitada, nendib Maikalu.

Pandeemia on teravamaks muutnud juba eelnevalt eksisteerinud probleemid.

Pildil Laste Vaimse Tervise Keskuse juhataja Anne Kleinberg.
Pildil Laste Vaimse Tervise Keskuse juhataja Anne Kleinberg. Foto: Margus Ansu

Kleinberg samas tõdeb, et pandeemia on teravamaks muutnud juba eelnevalt eksisteerinud probleemid. „Kriisid ei ole ainult negatiivsed ja kriisiperioodil on võimalik leida sisemine jõud ja suunata fookus sellele, mis on tegelikult enda jaoks tähtis. Näiteks aastaid rööprähklemise rütmis elanud peredel on võimalus asju ümber organiseerida ning õppida tegema vahet olulisel ja ebaolulisel,« selgitab Kleinberg. Maikalu nõustub, et üksildustunnet on esinenud nii laste kui täiskasvanute seas ohtralt juba ammu, kriis on seda lihtsalt võimendanud.

Kleinberg rõhutab, et pandeemia sunnib otsa vaatama sellele, millest ei ole tükk aega räägitud, sest juba viimased viis aastat on arstid olnud tunnistajateks enesevigastamise kasvule ja depressiivsuse süvenemisele noorte seas. „Kaasaegses maailmas on ainuüksi valikute tegemine muutunud nõnda suureks väljakutseks, et on mustmiljon võimalust enda olemus selle käigus ära kaotada. Samuti on järjest vähem tavaks olla lihtsalt inimeste ja perega koos, ilma ekraaniajata,» selgitab Kleinberg.

Spetsialistide sõnul tuleks hoida traditsioone, et külmal ajal, kui ollakse koos toas, räägitakse omavahel lugusid ja süüakse koos õhtust. Tuleb luua ja hoida nutihügieeni - näiteks seadmetevaba aega, ning sellega peavad algust tegema täiskasvanud – see annab lastele eeskuju.

Kõige olulisem on lasta lapsel end tühjaks rääkida ning peegeldada talle, et mõistad.

Samuti tuleb kasuks aktiivse kuulamise praktiseerimine. See tähendab teise inimese jaoks aja võtmist, aga eelkõige soovi tema sisemaailmast ja muredest osa saada. „Ja sa kuulad ilma hinnanguta, mida su lähedane sulle räägib. Peegeldad seda talle tagasi moel, et ei tühista kuidagi seda, mida tema tunneb või on kogenud,« kirjeldab Maikalu. Tihti ei anna inimesed üksteisele võimalust tundeid kogeda, vaid üritatakse kohe lohutada, valu ära võtta ja tuua vastuargumente, miks peaks tundma ja mõtlema hoopis teisiti.

Lapsevanemad hakkavad tihti otsemaid rääkima enda kogemustest ja kuidas üks või teine olukord seljatati. Samas kui me ei lase lapsel või noorel tema lugu lõpuni rääkida, kaotab kõik muu väärtuse. Aktiivselt kuulates antakse aga võimalus enda tundmusi väljendada, nii et sellele ei järgne hinnangut, et nende kogemine on kuidagi vale. Tuge annab juba see, kui teine inimene tunneb huvi ja üritab mõista, mida läbi elad. Kõige olulisem on lasta lihtsalt lapsel end tühjaks rääkida vahepeal peegeldades, et saad aru, mismoodi ta mõtles, tundis ja tegi.

Kui laps on saanud mured südame pealt ära rääkida, tuleb hoolikalt kaaluda, kas ja kui palju anda nõu, aga ainult nii, et ta seda ka päriselt kuulda tahaks. Kogu suure tuleviku ära rääkimisest ei ole kasu, sest enamasti tahavad lapsed vanematelt teada jooksvaid ja väiksemaid asju. Suuremad nõuanded tuleks hoida ajaks, mil laps ise seda tahab ja on valmis kuulama.

Soovituste asemel tasub lapsevanematel esitada lastele suunavaid küsimusi – lapsed on nutikad ja üritavad ka ise probleeme lahendada.

Pigem tasuks lapsevanemal soovituste asemel esitada suunavaid küsimus: „Aga mida sa oled mõelnud teha või mis variante sa oled kaalunud?» Lapsed on nutikad ja üritavad ka ise probleeme lahendada. Pigem tuleks suunata lapsi lahendusi otsima ja neid analüüsima. See on lapsele hulga kasulikum ja nii ta õpibki ise probleemidele lahendusi leidma.

Vaimse tervise halvenemise ohumärgid võivad olla mittespetsiifilised, aga peamiseks tunnuseks on spetsialistide sõnul lapse või noore käitumise muutumine. See võib näiteks väljenduda harjumuspärase aktiivsuse vähenemises või hoopis vastupidi - laps muutub ebatavaliselt aktiivseks. Noored võivad olla varmalt valmis nii-öelda elu põletama. See võib olla märk, et on mure.

Enamikel juhtudel pigem aktiivsus väheneb: ollakse väsinud, tusased, suheldakse vähem sõpradega ja panustatakse napilt varem armsatesse tegevustesse. Ei tasu aga unustada, et kui teismeliseiga algab, siis noored vahetavadki hobisid ega jätka vanades trennides sama innukalt. Tuleks mõelda, miks ei jõua enam kõike teha – kas selle taga on kurbus ja pole enam nii palju energiat? Laste ja noorte tervise alustaladeks on ka piisav uni ja mitmekesine toit, mis aitavad kehal toimuvate muutustega toime tulla.

Kasulik teada!

Koolipsühholoogide nõuandeliinile saavad murede, küsimustega pöörduda nii lapsed, noored, vanemad kui ka õpetajad. Eestikeelse nõuandeliini lühinumber on 1226 ja helistada saab esmaspäevast reedeni kell 16-20.

Artikli valmimist toetas Janssen Eesti (UAB Johnson&Johnson Eesti filiaal) EM-83406.

Copy
Tagasi üles