/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2012/02/14/957648t1h1b89.jpg)
Täna avalikustatud riigikontrolli aruanne Vabadussõja võidusamba rajamise kohta teeb ühe selge järelduse: kõige suurem viga oli kiirustamine.
Tellijale
Riigikontroll: poliitiline tähtaeg rikkus võidusamba püstitamise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigepealt pandi poliitiliselt ja lausa valitsuse tasandil paika ebarealistlik tähtaeg ja sellest hakkas veerema vigade lumepall: ehituspraak, ebaõnnestunud hanked, vaidlused samba ehitanud tšehhidega, ülekulu, vaidlused ehituslubade saamisel, vead konstruktsioonis ja valgustussüsteemis.
Riigikontrolli peakontrolör Tarmo Olgo toob sambasaagas välja kaks etappi. Alguses tegutseti loiult, kui aga selg oli vastu seina, hakati rabistama. Riigikogu võttis otsuse monumendi rajamise kohta vastu juba 1997. aastal, 2005. aastal otsustas parlament monumendi nime ja asukoha, aasta hiljem kinnitas ka valitsus vastava ülesande.
Nagu näha, oli aega laialt käes. Alates riigikogu 2005. aasta otsusest kulus aga lausa 18 kuud konkursikomisjoni moodustamiseni, siis veel kaheksa kuud konkursi väljakuulutamiseks ja alles augustis 2007 kinnitati lõpuks konkursi võitjatena ideekavand «Libertas» – see on siis sammas ja rist. Selleks hetkeks oli ajakava aga täielikult umbes ja algas tõmblemine.
Miski polnud kindel
Meeldetuletuseks, algselt pidi sammas avatama juba 24. veebruaril 2008, sellist eesmärki mainis tollane kaitseminister Jürgen Ligi ja see läks kirja ka 2007. aasta kevadel sõlmitud koalitsioonileppesse, kus kenasti all nii Andrus Ansipi, Mart Laari kui ka Ivari Padari allkiri.
Tõsi, kaitseministeerium täpsustas kiiresti, et avamine on siiski 28. novembril 2008, Vabadussõja alguse 90. aastapäeval. Paraku, aasta enne avamistähtaega polnud veel miski selge. Kõigepealt otsustasid konkursi võitjad, et sammas peaks dolomiidi asemel tulema klaasist.
Sügisel 2007 hakkaski kaitseministeerium ringi vaatama, kes võiks selliseid klaasitöid teha, kõigepealt räägiti soomlastega, kuid Soome firma Iitala lükkas ettepaneku tagasi, põhjendades, et nemad küll küsitud ajaks asja valmis ei saaks. Soomlaste soovituse kaudu jõuti lõpuks Tšehhi firmani Sans Souci.
Nii jõudiski kätte veebruar 2008, aga enamik asju polnud ikka veel selge – kes projekteerib, kes ehitab, milline sammas ikkagi täpselt tuleb. Polnud ehituslubasid, isegi taotlusi polnud veel sisse antud. Ainuke asi, mis silmapiiril terendas, oli tähtaeg – november 2008. Riigikontrolli väitel sundis takka suruv ajakava kaitseministeeriumi riigihangete häid tavasid eirama.
Sisuliselt ilma konkursita
Tšehhide Sans Souci valiti sambaehitajaks sisuliselt ilma konkursita peamiselt sellepärast, et nad olid kõige odavamad ja ka ainsad, kes lubasid töö tähtajaks valmis teha. Tarmo Olgo lisab, et kivina oli kaelas ka samba avalikkusele välja öelsus maksumus 100 miljonit krooni.
Hiljem läks sammas kolmandiku võrra kallimaks, makstes 133 miljonit krooni (ehk 8,5 miljonit eurot), kuid nagu möönab riigikontrolör Mihkel Oviir tänases Postimehe arvamusloos, polnud viga mitte selles, et sammas läks kallimaks, vaid viga oli see, et see algne 100-miljoniline maksumus üldse välja käidi.
Sisuliselt ju mingeid kalkulatsioone polnud ega saanudki olla, kuna siis polnud veel teada, milline see monument tuleb. Ometi püüti välja hõigatud summast kramplikult kinni hoida, ka kiirustamise ja ekspertiiside vältimise hinnaga. Jaak Aaviksoo tunnistas ka ise hiljem, et poleks pidanud lubama (seda sadat miljonit): «Unikaalsete ja poliitiliselt laetud projektide puhul pole hind ennustatav.»
Lõpuks, alles 2010. aastal, pärast paljude probleemide välja tulemist, võttis kaitseministeerium aja maha ja hakkas sammast rahulikult korda tegema. Lõplikult valmis sammas 2011. aasta suvel, kolm aastat pärast algselt lubatud tähtaega.