LUUBI ALL ⟩ Asjatud lootused meelitavad mängija mängeldes lõksu

Seekord ehk võidan, loodab hasartmängusõltlane, ja kaotab. Foto: Shutterstock

Eelmisel nädalal keskkonnaministri kohalt tagasi astunud Tõnis Mölder ei ole oma probleemiga üksi. Neid, kellel on Eestis hasartmängudega probleeme, leidub meie keskel hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse andmeil ligi 100 000. Ja neid, kes kuuluvad patoloogiliste hasartmängurite riskirühma, on ligi 10 000, lausub nõustamiskeskuse rajaja ja juht, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Pille-Riin Indermitte.

Mis hasartmänguhimu käivitab?

Enamik inimesi võtab hasartmängu kui meelelahutust, nagu käiakse kontserdil, kinos või teatris – et saada head emotsiooni. Hasartmängu puhul on emotsiooniks näiteks mängu põnevus. Probleeme ei teki siis, kui inimene on seadnud endale kindlad piirid: kui suure summa ta on valmis meelelahutusele kulutama. Võib-olla kõige rohkem eristab neid sõltlastest see, et kui nad kaotavad, võtavad nad seda kui normaalsust. Teisisõnu: nende mõtteviis ei ole moondunud selliseks, et kui ma panustan, pean tingimata võitma.

Probleem algab tihti sellest, kui inimene ei suuda kaotust kuidagi alla neelata: läksin mängima, panustasin kümme eurot ja jäin sellest ilma. [Et kaotust tasa teha,] lähevad summad järjest suuremaks ja mõttemuster muutub: see tegevus, mis inimeselt raha ära võtab, muutub tema peas tegevuseks, millega peab raha saama.

On hasartmängusõltuvuse lõksu sattujates midagi isiksuslikku, mis seda soodustab?