PODCAST ⟩ Kati Torimi lugu: kuidas läbipõlemise ennetamise kunst sai tööalase edu aluseks

Seitse aastat tagasi juhtis tuntud autor, lektor ja turundusstrateeg Kati Torim suure vastutusega projekte, taastas oma mõisa moonakatemaja, arendas elustiiliäri ning kasvatas samal ajal kahte väikest last. Ta võis tunda õigustatult uhkust selle üle, et ta ei suutnud ainult kõike, vaid rohkemgi veel. Kuni ühel hetkel kukkus kogu üles ehitatud maailm kokku. «Põles maani maha,» nagu Torim ise seda ilmestab.

«Pidev sisemine aktiivsus lõppes sellega, et tekkisid kummalised nutuhood – tunne, et enam ei jõua. Peale tööd istusin kuhugi maha – kasvõi garderoobi –, hakkasin nutma, et kõik on saavutatud ja ma ikka ei tunne ennast hästi. Ma ei tundnud elust kergust või rõõmu. Täna mõistan, et elasin põletavas töörütmis, kus olin mõtetega alati juba järgmise tegevuse juures, lubamata endale teadlikku taastumist.» Torim tundis, et ta jõuvarud on otsakorral, negatiivsed emotsioonid kontrollimatud ja vaimne vorm väga halb.

Ühest ajakirjast avastas ta kogemusloo, kust tundis ära iseenda. Artikli kirjutas Avituse keskuse psühholoog, kes ise oli varem sarnast olukorda kogenud. Torim läks autori vastuvõtule ja algas kiire teekond diagnoosini. Edasi psühhiaatri juurde suunatud naine sai tol korral läbipõlemise asemel üsna kiiresti diagnoosiks bipolaarse meeleoluhäire. «Täna tean, et mõtlesin ennast kordades haigemaks tulenevalt infost, mis sain arstide käest, Google'ist, raamatutest ja mul tekkisid ärevushäired, lisaks paanikahood. Emotsioonid olid segased, kogesin hirmu haiguse ees. Olenemata diagnoosist kuhjasin endale tegevusi aina juurde, muude asjade kõrvalt läksin veel ülikooli psühholoogiat õppima, et endast ise aru saada,» tunnistab Torim.

Psühhiaater Helena Lass tõdeb, et läbi ei põle inimesed, kes on saamatud, vaid hoopis kõige hakkajamad – saavutajad, kes soovivad teha asju parimal viisil ja see tähendab lakkamatut sisemist aktiivsust, mis võib väljenduda nii-öelda sütel olemise tundena. Kui ollakse läbipõlemise trajektooril, mõjutavad keha esiti juba veres ringlevad stressihormoonid adrenaliin ja kortisool.

Läbipõlemise trajektooril domineerivad alguses kõrge energiataseme foonil aktiveeriva mõjuga emotsioonid, mida keha ei suuda hoida lõputult – kaalukausi teisel poolel on aeglustavad emotsioonid ehk inimene hakkab muutuma aeglasemaks, passiivsemaks ja võib tekkida tüdimus, lootusetus, isegi apaatsus. Need pidurdavad emotsioonid on organismi kaitseventiil ja võimaldavad kehal pärast pikka aktiivsuse ja energiakulu perioodi tegelikult taastuda.

«Loodus teeb nii-öelda triki, et teatud viisil blokeerib aktiivsete emotsioonide käivitumise ja siis on töös emotsioonid, mis mõjuvad aeglustavalt. See on tarvilik, et kaitsta meie keha, meie võimekust püsida elus ja terve,» nendib Lass. Läbipõlemist saabki ta sõnul vaadata protsessina, mil kõrgemat energiataset vajav aktiivsus ei käivitu ja selle asemel domineerivad passiivsed emotsioonid, näiteks kurbus, lootusetus, ükskõiksus – võib tekkida depressiooni kliiniline pilt. Bipolaarne häire tähendab kõikumist depressiivse ja sellele vastanduva maaniaseisundi vahel – viimast iseloomustavad näiteks ülim toimekus, väga kiire kõne, vähe und, napp söögiisu.

Torimi kogemus näitab, kui kerge on saada eduühiskonna saavutamise keerises valediagnoosi. Just seetõttu on tema tänase töö ülimalt oluline osa läbipõlemise ennetamise sõnumi ühiskonnas edasi kandmine. Tema sattus eksperdi kabinetti ilmselt täiesti läbipõlenuna, mis tundus olevat depressiivne faas. Psühhiaater diagnoosis haiguse, millega naine tol korral nõustus, sest vaimne tervis oligi kehv. «Tundsin pisut kergendust ka, sest mu suutmatuse taga seisis haigus, mitte tõsiasi, et olen lihtsalt nõrk või saamatu. Ma ei pidanud ise oma olukorra eest vastutust võtma,» tõdeb Torim.

Kuid haiguse suutis Torim ajapikku pöörata hoopis töövõiduks.

Tõeline mängumuutja oli siinkohal see, et Torim avastas enda jaoks Eestis loodud praktika – teadliku muutuse kunst ehk TMK, mida õpetab ja soovitab edasi ka psühhiaater Helena Lass ise. Torim hakkas praktiseerima teadliku muutuse kunsti eesmärgiga «lülitada välja autopiloot» ning oma emotsioone ja energiat teadlikult juhtida.

«Suurim teene endale oli, et ma ei muutunud diagnoosi ohvriks, vaid hakkasin otsima lahendusi, mis aitaksid paremini elus hakkama saada. Hakkasin peale diagnoosi saamist praktiseerima TMK-d ja sain aru, mis minu ületöötamise põhjus tegelikult on. Hakkasin uuendama oma minapilti, õppisin ütlema ei ning ühtlasi õppisin oma aega juhtima,» ütleb ta. «Täna teen tööalaselt kordi suurema vastutusega asju, aga tunnen ennast väga rahulikult. See ei ole loid rahu, vaid elujõuline, saavutav ja optimistlik,» ütleb Torim. Psühhiaater Helena Lass nimetab seda flow (kulgemise) seisundiks – kui inimene tunneb elujõudu ja rahutunnet samal ajal.

«Mu kirglik tööelu kestab edasi, muutus on selles, et uue elutunnetuse alus on teadlik enesejuhtimine ja läbipõlemise ennetamine, mille käigus suunatakse emotsioone endale soodsaimal viisil. Lisaks rakendan iga päev aja- ja stressijuhtimise meetodeid – kalendersüsteemist edulistideni välja. Täna tean, et läbi põleda saab ka siis, kui väga toredaid asju teha. Töötan kaheksa tundi päevas, juhin aega teadlikult ja kasutan erinevaid tehnikaid igapäevase eduelamuse saavutamiseks ja õpetan täna seda edasi ka oma meeskondadele, sest tean, et läbipõlenud inimene ei too tulemusi, vaid tekitab segaseid emotsioone terves meeskonnas.»

Näiteks on lisaks TMK-le Torimile igapäevaseks abiliseks mõtteharjutus «vaimne garderoob», mis laseb hõlpsalt ümber häälestuda erinevate rollide vahel. «See on vahva mõttemäng – lähen vaimsesse garderoobi ja kujutan ette, et mul on seal erinevad kostüümid. Kui tahan lastega nalja teha, panen vaimselt klounikostüümi selga. Kui lapsel on paha tuju, panen mõttes selga suure karukostüümi. Kui teda kallistasin, ütles ta kohe, et mu kallistus on nii soe. Kui tahan olla meelas abikaasa, valin kostüümi vastavalt sellele. Saan kindlalt öelda, et minu tänase edu saladus on meisterlik emotsioonide juhtimine ja teadmine, et mina ise saan otsustada, kuidas end stressirohketes olukordades tunnen ja kuidas sel oma elu lasen mõjutada.»

Kui enesetunne jätab soovida ja argine elu on häiritud, soovitab Torim võimalusel pöörduda spetsialistide poole ja pühenduda ettekäändeid leidmata eneseteadlikkuse avardamisele. Oma kogemuse pinnalt on Kati Torim täna kindlal veendumusel, et kui ta oleks seitse aastat tagasi kohtunud psühhiaater Helena Lassiga, kes Teadliku Muutuse Kunsti ehk TMKd edasi õpetab, olnuks lahendus lihtsam, kiirem, valutum ja teadlikum.

Artikli valmimist toetas Janssen Eesti (UAB Johnson&Johnson Eesti filiaal) EM-83205