Uuring: depressiooni tõhus ja õigeaegne ravi pole ainult moraalne kohustus, vaid riigi otsene majanduslik huvi

Eesti Rakendusuuringute keskus Centar Foto: Sten Anspal, Marko Sõmer

Depressioon on levinud haigus, mis võib kujuneda tõsiste tagajärgedega terviseseisundiks, eriti kui tegemist on pikaajalise, raskekujulise või raviresistentse vormiga. Depressiooni loetakse raviresistentseks, kui seda on püütud ravida kahe erineva järjestikuse raviskeemiga, mille korral saadakse ravi piisavas doosis ja piisava aja vältel, kuid mis ei anna soovitud tulemust. Patsiendi jaoks tähendab see keerulist ja rasket raviteekonda, igapäevast võitlust haigusega ning töövõime ja elukvaliteedi langust. Riigi aspektist on aga raske depressiooni ravimine kordades kulukam, nagu näitas Centari tehtud uuring.

Depressiooni levimust Eestis on hinnatud näiteks Eesti Terviseuuringus, mille 2019. aasta tulemuste kohaselt esines seda 10,9 protsendil 15-aastastest ja vanematest elanikest, kuid raviresistentse depressiooni levimuse kohta on ülevaade seni puudunud. Hiljuti valminud uuringuga püüdiski Centar lünka täita. Tuginedes haigekassa andmetele depressioonipatsientide kohta, hinnati raviresistentse depressiooni haigestumust, kirjeldati depressiooni raviskeemide levikut, enesetappude esinemissagedust ja riskitegureid ning depressiooni majanduslikku kulu.

Depressioon ohustab kõige enam noori

Uuringu tulemused näitasid, et vähemalt vahemikus 2009–2019 on depressiooni esmakordsete diagnooside arv langustrendis. Kui 2009. aastal diagnoositi depressioon esmakordselt 1,35 protsendil elanikest, siis 2019. aastaks oli vastav number ainult 0,76 protsenti. Kahjuks sellega head uudised piirduvad, sest uuring tõi välja, et 18- kuni 24-aastaste seas on depressiooni esmadiagnooside arv kasvanud. Tervikpildis võib esmadiagnooside arvu vähenemist seletada eeskätt määratlemata raskusastmega depressiooni diagnooside vähenemisega. Mõõduka depressiooni diagnooside arv on jälle viimastel aastatel kasvanud (13-protsendiline kasv 2019. aastal võrreldes 2016. aastaga).

2019. aastal sai esimest korda depressiooni diagnoosi 8100 inimest.

Depressiooni diagnoos ei tähenda alati ravi, sest kerge depressiooni puhul kirjutatakse antidepressantravi välja ainult juhul, kui haigus on pikaajaline või haiguse käigus esineb raskemaid episoode. Ka uuringu andmed kinnitasid, et määratlemata või kerge depressiooni diagnoosiga patsientidest 40 protsenti ei ole saanud antidepressantravi ega psühhoteraapiat. Sealjuures tuvastasime, et sagedamini määratakse ravi noorematele patsientidele, vähem vanematele.

Depressiooni ravis domineerib antidepressantravi ning psühhoteraapia. Eraldi või koos saab neid umbes kümme protsenti patsientidest. Peaaegu pooled, kes esmase diagnoosi aastal ravi saavad, jätkavad raviga ka teisel aastal ning ligi kolmandik järgmistel aastatel.

Noorte seas on raskekujuline depressioon järjest levinum

Küll tasub erilist tähelepanu pöörata tõsisematele juhtumitele ehk raviresistentsele depressioonile, mille raviteekond on patsiendile keerulisem. Raviresistentne depressioon kujuneb välja neljal või viiel protsendil ravi alustavatest depressioonipatsientidest ning see number on püsinud aastate jooksul stabiilsena. Keskmiselt kujunes vaatlusaluse perioodi jooksul raviresistentne depressioon välja 4,2 protsendil valimisse kuulunutest, kuid taas eristus noorem vanuserühm, kus raviresistentne depressioon kujunes välja koguni 7,6 protsendil patsientidest.

Raske ja raviresistentne depressioon on üheks suitsiidi riskiteguriks.

Teiste riikide uuringutes varieerub raviresistentse depressiooni levimus laias vahemikus neljast 20 protsendini, seega Eesti paigutub vahemiku alumisse otsa. Samas tuleb märkida, et metoodiliste erinevuste tõttu (kasutatav raviresistentsuse definitsioon, uuritavad populatsioonid, andmete detailsusaste) ei saa uuringute tulemusi päris üksühele võrrelda.

Millised on suitsiidi riskitegurid?

Küll kinnitab uuringu andmeanalüüs üldteada fakti, et statistilises pildis on raviresistentne depressioon oluline riskitegur suitsiidse käitumise ning enesevigastuste tekitamisel. Uuringus sisaldusid andmed 347 enesetapu kohta, mille sooritasid esmakordselt depressiooni diagnoosi saanud inimesed, sealhulgas koguni 49 enesetapujuhtumit 2019. aastal. Seega kokku moodustasid kõigist Eesti 2009–2019 vahemikus toime pandud enesetappudest tervenisti 13,5 protsenti juhtumid, kus inimesel oli diagnoositud depressioon.

Suitsiidide puhul olid lisaks depressiooni raviresistentsusele olulisteks riskiteguriteks vanus (enesetapurisk kasvab vanusega), meessugu, raske depressioon, alkoholi kuritarvitamine ning varasemad enesevigastuste tekitamise episoodid haigusloo jooksul.

Depressioon tuleb inimelude, aga ka majanduse hinnaga

Raviresistentse depressiooni kui probleemi ulatust aitab mõista selle rahalise mõõtme hindamine – eesmärk pole taandada probleemi rahakulule, vaid signaliseerida ühiskonnale, millist ressursipanust väärivad tõhus ennetus ja ravi. Rahaliste mõjude hindamisel tuleb arvestada kaht tüüpi kulusid. Esiteks loomulikult otsesed kulud tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile – otsesed arstiabikulud, kulutused sotsiaaltoetustele seoses töövõime vähenemisega jne. Teise arvestatava kulupoolena peame silmas pidama kaudseid kulusid nagu maksutulu vähenemine töövõime vähenemise tõttu. Raviresistentne depressioon pärsib oluliselt inimese töövõimet ja toimetulekut, vähendades sissetulekut või viies selle täieliku kadumiseni. Uuringus võrdlesime kulusid kolme depressioonipatsientide grupi lõikes:

a) viimase kolme aasta jooksul ravi saanud ravile alluva depressiooniga patsiendid;

b) viimase kolme aasta jooksul alanud raviresistentse depressiooniga patsiendid;

c) patsiendid, kes olid viimase kolme aasta jooksul saanud akuutpsühhiaatria teenust või kellel oli esinenud tahtlikku enesevigastamist.

Tulemused näitavad, et kulude ja saamata jäänud tulude kogusumma oli 2019. aastal ravile alluva depressiooniga grupil 2575 eurot inimese kohta, millest suurima osa moodustavad riigile laekumata jäänud maksud töötasult ning töövõimekaoga seotud toetused. Samas raviresistentse depressiooni grupi puhul kaotab riik võrreldes võrdlusgrupiga 5029 eurot inimese kohta ning selle grupi juures torkab võrreldes ravile alluva depressiooniga inimrühmaga silma statsionaarse ja ambulatoorse eriarstiabi kulude kõrgem osa.

Kõige raskemas grupis on inimesed, kes on vajanud raske depressiooni või enesevigastamiste tõttu erakorralist ja kiiret ravi. Selles grupis on rahaline kulu 7289 eurot inimese kohta. Eelmistest gruppidest suurema kulu tingivadki palju kõrgemad statsionaarse eriarstiabi kulud, aga teatavas osas loomulikult väiksem maksutulu riigile.

Raviresistentne depressioon on depressiooni vorm, mis vaatamata ravile ei anna soovitud tulemust.

Inimlikult kõige traagilisema stsenaariumi ehk suitsiidide puhul ei ole rahalise kahju hindamine ühe aasta andmepäringu alusel piisav. Kogu elamata jäänud eluga ei seondu ainult saamata jäänud kasu majandusele ja ühiskonnale, vaid ka isiklik heaolukaotus ja lähedaste kaotusvalu, mille väljendamine täpselt välja arvutatud rahasummana ei ole mõeldav. Et probleemi mastaapi ilmestada, saame kasutada inimelu statistilist väärtust – see pole rahavooline väärtus, vaid arvestuslik summa, mida tasuvusarvutustes kõrvutatakse surmajuhtumite vältimise kuludega. OECD metoodikale vastav statistiline eluea hind on Eestile kohandatuna 4,6 miljonit eurot (tundlikkusarvutus konservatiivsematel eeldustel 1,8 miljonit). Selle põhjal saamegi järeldada, et ainuüksi 2019. aastal toime pandud 49 suitsiidi puhul jääks kahju rahalisse vääringusse arvestatuna laias laastus vahemikku 87–226 miljonit eurot.

Aastal 2019 sooritas enesetapu 49 depressiooni diagnoosiga patsienti.

Uuringuga saab täismahus tutvuda aadressil: https://centar.ee/tehtud-tood/raviresistentse-ja-suitsiidse-depressiooni-levimus-ning-majanduslik-moju.

Uuringu läbiviimist rahastas Janssen Eesti (Johnson & Johnson Eesti filiaal).

Artikli ilmumist toetas Janssen Eesti (Johnson & Johnson Eesti filiaal). EM-82189.