«20midagi» taskuhäälingus on Ave Kongol külas eesti muusik, arranžeerija ja produtsent Mari Meentalo, kes oma loomingus põimib pärimus- ja elektroonilist muusikat. «Iseenda eest sa ei põgene,» võttis Mari oma teekonna kokku. «Ma püüdsin ka muusikat tükk aega hobina hoida, aga lihtsalt ei suutnud enam iseendaga võidelda. Andsin alla, nüüd ma olen muusik!»
Mari jutustas, et ta on muusikaga tegelenud vähem või rohkem teadlikult kogu elu, aga südamesoovile järele andmine käis ikka üle kivide ja kändude. Heaks alguse pidepunktiks on ema ütelus, et Mari hakkas laulma enne kui rääkima. Kuni keskkooli lõpuni õppis ta muusikakoolis erinevaid pille ja tegeles laulmisega.
Täiskasvanuks saades aga tundis ta ise ja sai ka väljastpoolt signaale, et muusika pole ikka päris see, millega noor inimene tegelema peaks, vali nüüd midagi normaalsemat ja korralikumat, mis raha sisse tooks. «Lasin ennast nii palju mõjutada, et peale keskkooli läksin õppima maaülikooli maastikuarhitektuuri. Aga õpingute jooksul sain aru, et ega see ei pruugi nüüd ka see eriala olla, mis sulle korralikult leiva laua peale toob!» naeris ta.
Nii jõudis ta veel paberid sisse anda kunstiakadeemiasse urbanistika erialale, aga magistrit ta ära ei lõpetanudki, sest ei jõudnud istuda kogu oma ärkveloleku aja arvuti taga. Mitte et tal nüüd elu palju ekraanivabam oleks. Mari jutust selgub,et ta on ringiga arvuti taha tagasi jõudnud, sest muusiku elu ei ole ainult laval esinemine. See on ka väga palju korraldust, kirjavahetust, projektide kirjutamist ja nende aruandlust.
Pärast kõrvalepõikeid Tartu ja Tallinna ülikoolidesse läks ta Viljandi kultuuriakadeemiasse pärimusmuusikat õppima. Ta tahtis saada tuttavaks inimestega, keda ta oli varem nii palju lavadel mängimas ja etnolaagrites õpetamas näinud. Mari meenutas, kuidas ta kord harjutusklassis pilli mängides vaatas peeglisse ja mõtles: «Vau, ma elangi seda unistust, kuhu ma tahtsin jõuda. Siit saab ainult edasi minna!»