Aasta algus oli paljutõotav. Eestisse olid saabunud esimesed vaktsiinid, eesliinitöötajaid ja riskirühmi hakati süstima ning tundus, et saame koos arstide-õdedega kergemalt hingata. Teine laine elati üle lootuses, et kui sügisel saabubki kolmas, on meil juba nii palju vaktsineerituid, et ülekoormust ja ületöötamist haiglates enam ei tule. Paraku see lootus end ei õigustanud.

Mis siis ikkagi valesti läks? Vaktsiine pakutakse nagu kohvikus saiakesi, inimene võib toidupoodi minnes ühtlasi ka kaitsesüsti saada, kuid vaktsineeritute arv suureneb visalt.

Mitmed endised ja praegused tippjuhid jagavad oma nägemust selle kohta, miks on meie vaktsineerimispoliitika kiiva kiskunud.

Päästeameti peadirektor aastatel 2008–2013 Kalev Timberg: «Meil tuleks võtta statistika ja vaadata, mis kõige paremini toimib. Kui see on perearstide panus igapäevasesse vaktsineerimisse, tuleks seda poolt veelgi rohkem kaasata ja samal ajal vaadata, mis meetmed võiks veel olla.»

Timberg ütleb, et ta pole küll vaktsineerimise spetsialist, kuid suuri ühiskonnaüleseid asju saab teha üsna ühtviisi. Näiteks toob ta suitsuandurite kohustuslikuks muutmise. «Alguses oli kõik ilus, anduri paigaldajate protsent muudkui tõusis. Aga ühel hetkel olime nagu kännu taga kinni, no kuidagi edasi ei saanud. Siis hakkas meie ennetusmeeskond uurima, mis võiks olla täiendavad kanalid, ja kes on need, kelleni me kuidagi ei jõua. Seejärel mõtlesime, mille kaudu me neid mõjutada saaksime, ja kuidas kommunikeerida.»

Kaitseväe peastaabi endise ülema kindralmajori reservis Neeme Väli sõnul häirib paljusid see, et viirust levitavad nii vaktsineerimata kui ka vaktsineeritud inimesed, kuid viimaseid ei piirata. Teine suur küsimärk on testid, mis enam õigusi ei anna, aga mida ometi koolides tehakse. «Siin on loogikaviga. Kui võtame avaliku ruumi, kus saavad liikuda vaid vaktsineeritud inimesed, siis arusaadavalt ajab see segadusse. Ja kui eeldame, et testid annavad sada protsenti õige tulemuse, siis miks me need vastused täielikult välistame?»

Kommentaarid (10)
Copy