Dokfilm vajab noori tegijaid

Marje Jurtšenko ekraani ees veedetud tunnid jäävad enamasti telemaja seinte vahele, kodus ta naljalt telekat ei vaata. Foto: Peeter Langovits

«Eesti lugude» sarja vedaja, ETV 2 peatoimetaja Marje Jurtšenko räägib dokfilmidest, kultuuriteemale vaataja leidmisest ja oma kanali programmist.
 

ETV 2s on ainult üks täiskohaga töötaja, see on telekanali peatoimetaja Marje Jurtšenko. Eesti Kultuurkapital tunnustas teda tänavu 2100 euro suuruse missioonipreemiaga Eesti dokumentalistika, sealhulgas «Eesti lugude» sarja süstemaatilise arendamise ja levitamise eest.

Marje, mis on teie missioon, mida kulka tunnustada võttis?

Missioon on minu jaoks liiga ülev ja pateetiline sõna. Olen endale selgeks teinud, et pole aega raisata tühja-tähja peale. Kui ma midagi teen, siis teen seda nii hästi, kui oskan. Missioon on inimestele, kes seavad endale väga selgeid eesmärke, aga mina ei ole üldse selline. «Eesti lood» on kujunenud asjaks, mida ma oskan, hooman ja millel ma näen olemisõigust. Tänu «Eesti lugudele» on tekkinud dokumentalistikaplatvorm, mis toodab kogu aeg noori inimesi peale.

Mängufilmi alal on ikkagi suurte egode võitlus, aga dokumentalistikas see puudub. See on kogukonnapõhine valdkond, mis on tekkinud suures osas tänu sellele, et meil on üks ühiselt mõtlemise koht.

«Eesti lugude» tase meenutab mägimaastikku – on tippe ja on orge. Kas mingeid lugusid tagasi ka lükatakse?

Rahastuse mõttes on see ainuke koht, kus tehakse projektidega tugevat tööd. Ideedekogumik on üsna laiahaardeline: inimestel tuleb idee ja nad esitavad selle, mis ei ole kuidagi raami pandud. Valime selles esimeses järgus välja 20 projekti ja idee autorid teevad sentigi saamata tugeva eeltöö ära.

Teise vooru jõudnutest valime välja 12 tugevamat tööd, mis lähevad EFSA (Eesti Filmi Sihtasutus) arendusvooru. Esialgu tulevad inimesed alati visuaalse pildiga. Kui nad on kokku pannud oma esimesed read, siis lükkame neid mitu korda edasi-tagasi. Vaatame rida, anname kommentaarid. Ja siis laseme ära lõpetada. Tegijad on väga erinevad, sealhulgas ka väljastpoolt filmivaldkonda, nende puhul on ka lagi madalam. Sellega me arvestame, kui näeme, et teema on oluline või kui inimesel on lihtsalt potentsiaali, mida tuleb toetada.  

Mida te ise preemiarahaga ette võtate?

[Naerab ja segab tassis teed. Silmist on näha, et otsus on langetatud.]

Ma ei tea… kas kulkasse tuleb aruanne esitada? Las see jääb mu enda teada.

ETV 2 on selline katel, kus keeb kolme maitsega supp: laste-, kultuuri- ja venekeelsed saated. Kuidas see keetmine õnnestub?

Lõppkokkuvõttes peaks sellest tulema kolmekäiguline lõuna. Mina liitusin ETV 2ga pool aastat pärast selle avamist. Ütlesin, et tahaksin arendada seal õhtust kultuuriosa. Sellega oldi päri. Ja see on üsna missioonitundeline asi: kultuuriteemat hoida ja vaataja leida.

Venekeelse programmi kohustus ja koorem – sellega on tulnud palju mässata. Panen end ise vaataja olukorda ja vaatan vene asju. Lihtsalt selle pärast, et oma maailmapilti avardada, mitte selle pärast, et meie riigis elab 30 protsenti venelasi. Arvan, et venelased mõtlevad samamoodi. Liigume selles suunas, et võtame programmi rohkem vene kultuuriasju, aga need pole suunatud mitte ainult venelastele, vaid kõigile, kes huvi tunnevad. Teeme lihtsalt avara mõtlemisega programmi.

ETV 2s räägime vaatajast, kes mõtestab asju, mitte massidest. Massideni jõudmiseks peab olema raha.

Palju te ise telerit vaatate?

Jooksvalt ei vaata. Kasutan järelvaatamist ja oma kanali saateid vaatan muidugi ka ette. Niisama teleka ees ei istu. Teisi kanaleid vaatan pisteliselt, aga selle pärast, et näha, mida nad üldse teevad, mitte selle pärast, et sisust huvituksin.

Kas «Jüri Üdi klubiga» võib rahul olla?

Arvan, et seal on arenguruumi. Formaat mulle meeldib. Vahel nende teemad arutlustes ei toimi, aga iseenesest on õhkkond meeldiv. Seal on loovelu, muusikat… ma tahaks seda loov­elu rohkemgi. Tänasest päevast ajendatud arutelud võiksid filo­soofilisemaks muutuda. Iga saade ei õnnestu nii hästi.

Sellest saatest tundub, et keskmine Eesti kultuuriinimene ongi 100-kilone prillidega kiilakas.

No kiilakas on ta igal juhul. Aga naised on väga ilusad! Olen nõus, et särtsu on rohkem vaja, ja kevadhooajal on plaanis saatesse rohkem elu tuua. See sõltub ka saatekülalistest. Näiteks sportlaste saade oli ideena väga hea ja Jaan Pehki laulud sobisid suurepäraselt, aga sisukuselt jäi vajaka. Hakka või mõtlema, kas see ongi sportlastele iseloomulik – et kas nad ei suudagi kaugemale mõelda kui oma palliplatsi kommentaar.

Tõsisele filmisõbrale on ETV 2 maiuspala. Isegi Soome YLE1 ja YLE2 ei näita selliseid filme, mida võib näha ETV 2st. Aga kas näitate ära ka kõik eesti filmid, mis on riigilt mingit raha saanud?

Ei, ikka valime. Umbes 95 protsenti jõuab ekraanile. Mõned üksikud jäävad eetilistel põhjustel välja. Ma ei taha nimesid nimetada, sest sellest tekib kohe suur jama. Praegu olen läinud palju vabamaks, kuid vanasti võtsin seda palju rangemalt. Üks mu sõber ütleb: kes oled sina seda moraaliläve määrama? Ja tõesti, kes ma siis olen? Aga mõne asja puhul on elementaarne, et neid ei näidata.

See jutt käis dokkide kohta. Mängufilmide koha pealt on tekkinud erakanalite poolt konkurents. Ja siis tuleb otsustada, kas kõik peabki meie kanalil olema. Peame nende eest ikkagi hea summa raha välja käima ja meie ei saa reklaamiajaga seda raha juurde teenida. Mu meelest on eesti mängufilmi tase selline, et on juba põhjust valida. Aga see pole just positiivne märk. Kas kõike ikka peab tegema?

Kas teie filmile «Aeg on siin» (2010), mis rääkis kooli minevatest lastest, on järge oodata?

Kindlasti! Film on mul peas tegemiseks valmis. Ma ei ole otsustanud, kas võtan seitsmeaastase tsükli või mingi välise raamistiku. Niikuinii hakkavad filmilastel tekkima valikud, aga võib-olla nende sisemises elus tekivad muutused juba varem. Suhtlen nende lastega ja hoian näppu pulsil.

Lisaks kirjutan praegu lastemängufilmi stsenaariumi, mis põhineb Sass Henno raamatul «Mereröövlimäng». Jällegi lugu seitsmeaastastest lastest. Aasta lõpus võiks see stsenaarium tootmiseks valmis olla, aga režii koha pealt ei oska ma veel midagi arvata. Võib-olla ma ise? Mul on üks enda lugu ka, mis tahab tegemist, aga see on palju isiklikum ja suurem, seega enne oleks hea näpuharjutamiseks midagi teha.

Kui teil tekib kaks tundi vaba aega iseendale, siis kas pigem vaatate midagi või istute ja loete?

Vaatan jah. Ma loen suhteliselt vähe, ja kui, siis üldjuhul projekte. Mul on küll riiul, kus on ootamas raamatud, mida olen endale lubanud lugeda, aga sinnani jõudmine on keeruline. Aga lapsele loen eesti lastekirjandust, nii et järjepidevuses olen ikka oma rolli täitnud!

Kommentaar

Toomas Luhats, Jurtšenko kolleeg ERRis

Kui peaksin Murchat (Marje Jurtšenko hüüdnimi – toim) kellegagi võrdlema, siis oleks see Vana-Kreeka jumalanna Athena, kes mäletatavasti oli tarkuse jumalanna ja hoidis ühtlasi ühiskonnas alal õiglust. Murcha ei kannata ebaõiglust, aga veel vähem sallib ta lollust. Oma sügavate teadmiste ja kartmatu loomu poolest teeb see temast ühe vaprama naise, keda ma tean.

Me tunneme ligi kümme aastat ja Murcha tegelikult õpetas mind hankeprogrammi ostma. Käies turgudel ja kohtudes seal suurte korporatsioonide nagu WB, BBC, FOX jne esindajatega, oli muljetavaldav vaadata, kuidas ta mängleva kergusega suhtleb asjalikult ja kompleksivabalt maailma suurtega, viskab nalja, just nagu oleksid need tema klassikaaslased.

Murcha on töös pedantne, suhtudes firma rahasse, nagu see oleks tema oma. Mitte ühtelgi juhul ei jäta ta läbi rääkimata võimalikult soodsaid tingimusi meile. Kui olukord muutub pingeliseks, siis on ta külma peaga, konkreetne, lahendustele orienteeritud ja viisakas. Kuigi ta pakub suurepärast soojust, võib ta olla ka uskumatult külm, mis, mööngem, toodab sageli tulemust.