Tartu Ülikooli emeriitprofessor kriminoloog Jüri Saar paneb südamele, et need, kelle hinges peaks tekkima soov aidata illegaalseid üle piiri tungijaid, pakkudes neile toitu, sooje riideid või ululaust, riskivad karmi karistusega, mis võib viia nad pikkadeks aastateks trellide taha.
Kas need, kes ebaseaduslikult piiri ületavad – ilmuvad välja metsades, teeäärtes, külades –, on Eesti seaduse silmis kurjategijad?
Tõepoolest, Eesti karistusseadustikus on mõned paragrahvid, mis räägivad riigipiiri ületamise puhul kuriteokoosseisust. Aga seal on omad nõuded. Esiteks: ei ole allutud piiriametniku korraldustele; teiseks, piiri on ületatud grupiviisiliselt; ja kolmandaks on kasutatud transpordivahendit selleks mitte ettenähtud kohas. Huvitaval kombel aastal 2014, enne kui massimigratsiooni teema Euroopas tuliseks läks, oli seal ka neljas alapunkt: kuriteoks kvalifitseerus juhtum siis, kui inimene jäi ebaseadusliku piiriületusega vahele mitmendat korda.
Riigipiiri seaduses on piiri ebaseaduslik ületamine sätestatud väärteona, karistuseks 200 trahviühikut või arest. Kui kujutame ette, et piiriäärsesse külla tuleb ei tea kuskohast üksik inimene, on kindel see, et ta on toime pannud väärteo. Kas ta on toime pannud kuriteo, sõltub asjaoludest.
Huvitav on veel see, et 2014. aastal tühistati karistusseadustikus terve paragrahv 260, mis kriminaliseeris välismaalase ebaseadusliku viibimise Eesti territooriumil ja nägi selle eest ette kuni üheaastase vabadusekaotuse. Millegipärast on meie seadusandja teinud asju nii, et kui lood hakkasid Euroopa välispiiridel minema tõsisemaks, siis vahetult enne seda läks meil sanktsioonide koha pealt asi lahjemaks.
Karistusseadustik teeb vahet, kas riigipiiri ületab üks inimene või inimrühm. Miks selline vahetegemine?