OLUKORRAST AJAKIRJANDUSES ⟩ Rein Lang: jabur on olla mutrivõtmeks Lukašenka tööriistakastis

Maailma ajaloos on inimkilpi sõdades ikka kasutatud. Nüüd siis ka 21. sajandi Euroopas, kus Valgevene toob tuhandeid migrante Poola piirile metsa külmetama. Ajakirjanduses on kahvlis – kui ta kajastab inimkilbi kannatusi, annab see legitiimsust Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka narratiivile. Rein Lang ja Väino Koorberg vaidlesid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses», kas Eesti meediamajad peaksid vastu Poola võimude tahtmist ajakirjanikke piirile saatma. 

Valgevene ja Poola piiril toimuv hübriidrünnak on Langi jaoks tsivilisatsioonide kokkupõrge. Ühel pool on tsivilisatsioon, kus inimelu peaaegu mitte midagi ei maksa ning hättasattunud inimesi kasutatakse inimkilbina poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Teisel pool on dilemma, kas vaadata pealt inimeste kannatusi või teha uks lahti ning sellega tagada permanentne põgenikevool, mille kaudu üks diktaator saaks raha teenida.

Ta tõi välja, et Lukašenka suureks sooviks on jõuda läbirääkimiste laua taha ning et Euroopa Liit tunnustaks teda presidendina. Seltsimees Vladimir Putin Kremlis peab praegu peenikest naeru, sest tema eesmärgiks on nõrgestada Euroopa Liitu.

Koorberg viitas Langi enne saadet esitatud küsimusele: mida peaks tegema ajakirjandus ning kuidas sellist konflikti kajastada. Ta selgitas, et tegu on poliitilise kriisiga, mis võib eskaleeruda isegi sõjaliseks konfliktiks.

Lang märkis, et ei tohi langeda lõksu, justkui diktaator Aljaksandr Lukašenka ja talle alluvad jõuametkonnad oleksid lollid. Neile ei lähe korda, kui paarisaja põgeniku elu kaotamise läbi saavutavad nad oma poliitilise eesmärgi. Lukašenka tahab kaadreid surevatest, nälgivatest, külmunud inimestest, keda mitte keegi ei aita.

Kas Poola peaks ajakirjanikud piiritsooni lubama?

Lang kõrvutas, et täna maailm ei küsi, miks Valgevene võimud neid ei toida ja tekkidega ei varusta, vaid küsitakse, miks Poola võimud neid läbi ei lase. Koorbergi hinnangul maalib Lang narratiivi liiga laia pintsliga ning konfliktiga mitteseotud riikide meediakajastus on väga ettevaatlik, tehtult tasakaalukas.

Lisaks on ajakirjanikud tema hinnangul raskes olukorras, sest Poola neid piiritsooni ei luba. Lang täiendas, et Valgevene lubab sündmusi kajastama vaid neid ajakirjanikke, kes on riigivõimule truud. Ühe sõnaga kokkuvõetult on tegemist propagandaga.

Koorberg arutles, et nii Valgevenet kui Poolat tuleb vaadelda kui konfliktipooli ning ajakirjandus ei tohiks üheselt järgida kummagi poole narratiivi. Küsimuseks on, mis juhtub, kui ajakirjanikud seda ei tee. Samuti annab kriis Poola piiridel meile võimaluse läbi mõelda, et kui samasugune sündmus toimuks Eestis, kas ajakirjandus kajastaks seda neutraalselt või järgitaks riigi antud suuniseid. Mõlemale küsimusele pole Koorbergil veel vastust.

Väino Koorberg Kuku stuudios. Foto: Tairo Lutter

Lang nõustus, et kahvli lahendamine on ajakirjanduse jaoks miljoni dollari küsimus. Vabatahtlikult olla Lukašenka tööriistakastis mutrivõtmeks tundub talle jabur. Koorberg nõustus, aga lisas, et selliste olukordade jaoks ongi ajakirjandusel reeglid, mille hulka kuuluvad objektiivsus, neutraalsus, tasakaalustatus.

Lisaks tuleb teemasse süveneda ning kogu aeg endale aru anda, et võib sattuda valeinfo ohvriks. Kõige olulisem on aga pakkuda konteksti ja arusaamist.Koorberg sõnas, et ta ei julgeks ajakirjanduse positsiooniks võtta, et inimkannatused on hind, mida Lukašenka talumise eest tuleb maksta. See paneks ajakirjanduse eetilisel skaalal kaheldavasse piirkonda.

Lang sõnas, et tema saab aru Poola võimudest, kes ei taha ajakirjandust konfliktipiirkonda lubada. Ta selgitas, et Lukašenka narratiiv kannavatatest põgenikest võib Lääne-Euroopas hakata töötama Poola vastu, mis oleks poolakate jaoks katastroof. Samuti on Poola piirivalvuritel muudki teha, kui kaitsta ja kantseldada ajakirjanike horde.

Samas ei ole pikas perspektiivis ajakirjanduse tegevuse piiramine siiski jätkusuutlik ehk Poola peab hakkama järele andma, leidis Lang. Koorberg täiendas, et vastasel korral tõuseb aina tugevamalt esiplaanile teise poole narratiiv, kes võib-olla hakkab korraldama ajakirjanike eksursioone piiri äärde.

«Praegusel hetkel oma silm on kuningas,» selgitas Koorberg, miks ta toetab ka Eesti ajakirjanike katseid Poola piirile lähedale saada. See aitab tema hinnangul kaasa selgema pildi kujunemisele.

Kaost külvavad pardid lendamas

Lang ütles vastu, et kui Poola oleks esimesest päevast tervitanud kõiki ajakirjanikke kaamerate ja droonidega, siis see oleks loonud veel suurema infosegaduse. Ta on Koorbergiga siiski nõus, et ajakirjanikel lasub meeletu vastutus, et mitte langeda Lukašenka ja Putini seatud lõksu. Nad lootsid, et lääne ajakirjandus upub inimkannatuste kajastamise sohu, aga seda pole õnneks juhtunud.

Koorberg sõnas, et seda ei saagi juhtuda, sest professionaalse ajakirjanduse reegliks on lisaks inimkannatustele edastada ka konteksti. Lang märkis, et ta siiski pisut kahtleb, kas Eesti ajakirjandus on nii hästi kursis, milliste kivide all on vähid peidus.

Ta põhjendas oma seisukohta kahe argumendiga. Esiteks tõstis Lang esile eelmisel nädalal Saksa väljaandes Die Welt avaldatud loo, et Pihkva lennujaama võidakse ette valmistada migrantide vooks Värskasse. «Ei pea olema tippanalüütik selleks, et aru saada, et see on tüüpiline uudispart,» ütles Lang.

Part täitis oma eesmärgi: kõik kukkusid seletama, hirmuõhkkond oli loodud, okastraat hakkas vurama piiri poole. Lang rõhutas, et ta siiski ei väida, et okastraati ei peaks piirile viima, aga ei maksa lõksu langeda ja ise vastase eest hirmu külvata. 

Rein Lang Kuku stuudios. Foto: Tairo Lutter

Teiseks ilmus paralleelselt Pihkva lennuvälja jutuga Eesti ajakirjandusse teade, et välisministeeriumi hinnangul soovib Venemaa piirilepingu ratifitseerimisega edasi minna, tõi Lang esile. Koorberg naeris, et tegemist oli Balti ühtsuse kujundamisega: ühes otsas on väga närviline Leedu, mis korraldab erakorralisi sõjaväemanöövreid, teises otsas pakutakse Eesti välisministeeriumile kommi, mis selle peaaegu alla neelab.

Lang sõnas, et pole kindel, kas välisministeerium just kommi alla neelas. Talle lihtsalt meenus enda välisministri perioodist, kuidas igal reedel kell neli tuli Venemaa välisministeeriumist mingi sopp. Moskvas oli siis kell viis, inimesed töölt lahkunud ning küsimusi esitada enam ei saanud. Eesmärk oli aga saavutatud: kogu nädalavahetuse peksti Eesti ajakirjanduses vahtu üles. 

Eesti Laulust ja Ansipi kriitikast

Koorberg tõstis esile eelmisel nädalal Eestis esinenud Flaami ringhäälingu VRT ombudsmani Tim Pauwelsi sõnavõttu, mis pani ajakirjanikele südamele, et tõsiste teemade kajastamisel tuleb laiskusest ja pealiskaudsusest lahti saada. Pauwels rõhutas, et keelatud ei koroonapandeemia vandenõude kajastamine, vaid laisk ajakirjandus selle tegemisel.

Lang sõnas selle peale, et ajakirjandusse sobivad tööle ainult superkangelased Batman ja Superman.

Veel võttis Lang ette Eesti rahvusringhäälingu. Saatejuhid kritiseerisid Vene propagandasaadete linastumist rahvusringhäälingu kanalites. Lang sõnas, et ta ei saa aru, miks Eesti maksumaksja peab finantseerima Vene luureteenistuste tööd.

Lisaks jäi neile hambusse Eesti Laulu võistlus, mis reklaami järgi on veel palju glamuursem, võimsam ja kallim kui varasematel aastatel. «Väga vajalik tegevus, kiidame ainult takka,» ironiseeris Lang. «Kindlasti soovime täpselt teada, kui palju see maksma läheb võrreldes eelmiste aastatatega ja mis tegemata jääb.»

Saatejuhid peatusid ka eelmisel nädalal avaldatud Eesti Päevalehe ajakirjaniku Vilja Kiisleri intervjuu endise peaministri Andrus Ansipiga, milles olnud kriitika peaminister Kaja Kallase suhtes põhjustas tormi veeklaasis. Koorberg spekuleeris, kas järgmisel päeval avalikustatud lugu endise peaministri Taavi Rõivase ahistamisskandaalist oli Reformierakonna spinn Ansipi kriitika summutamiseks. Lang märkis, et tõenäoliselt ei ole lood omavahel seotud.