KÕIGILE AVATUD ⟩ Peep Talving: kriisijuhtimine on nagu sõjaväe juhtimine, aga seda ei taheta tunnistada

• Mänglev kriisijuhtimine ei tööta, see on demokraatia nõrk külg
• Meditsiinitöötajad on hoolimatutest inimestest väsinud
• Tööga ülekoormatud meedikuid tabanud sõim on väga solvav
• Aasta lõpuks on ravivõlg 30 000 patsienti

Põhja-Eesti regionaalhaigla ülemarst ütleb, et kriisiolukorras tuleb riiki ja rahvast juhtida pigem nagu sõjaväes – selgelt ja kindla käega. Eriti kehtib see tema sõnul Eesti-suguse riigi kohta, kus kannatlik soovituste jagamine inimestele lihtsalt ei mõju.

Postimees avab selle loo kõigile lugejatele, et selge ja konkreetne koroonainfo jõuaks kõigi lugejateni!

Kolmanda koroonalaine harjal leidis Põhja-Eesti regionaalhaigla ülemarst, Tartu Ülikooli kirurgiliste haiguste professor ja teadusnõukoja liige Peep Talving poolteist tundi, et seletada kriitilist olukorda, kuhu on peamiselt vaktsineerimata inimeste mõjul paiskunud Eesti meditsiin, ning mida tuleks ette võtta, et hakata tuhandete elu ja tervist ohustavast olukorrast veidigi välja murdma.

Miks peaks haiglas eelistama vähiravi vajavatele ja muude tõsiste hädadega patsientidele koroonahaiguse põdejaid, kellest enamik ei ole hoolimata ligi aasta kestnud üleskutsetest isegi nii palju vaevunud tegema, et end vaktsineerida ja sedasi haiglate koormust vähendada?

Saan sellest mõttest aru ja tunnen sisemuses samamoodi. Vaktsineeritud inimesed on andnud [vaktsineerides] oma väikse millimeetri, et jõuaksime koos meetri edasi.

Praktikas on see aga keeruline tasakaal, sest enamik koroonahaigeid, kes haiglauksele jõuavad, on tõsises hapnikuvaeguses ja arst ei saa öelda, et tead, sa oled vaktsineerimata, kahjuks ei ole mul sulle hapnikku ega ka voodikohta. Ei, me tagame hapniku ja otsime voodikoha.

Aga ma ei saa aru, kuskohas mõned on kaks aastat elanud. Intensiivraviarst ühes [PERHi] Covidi osakonnas rääkis mulle hiljuti inimesest, kes tuli haiglasse imikuga, et näidata talle, kuidas vanaemal haiglas läheb. No öelge nüüd, kas see on mõistlik!

​Ma saan aru, kui võtad kaasa 20-aastase kahe doosiga vaktsineeritud lapselapse, aga tulla imikuga Covidi intensiivraviosakonda...

Nädal pärast haigestumist läks vaktsineerima kõrge palavikuga inimene, kes arvas, et Covidit pole olemas. Kus sa oled varem olnud, et alles nüüd üritad end kaitsta? Nüüd on hilja juba!

Mõni päev tagasi rääkisid Covidi intensiivravis töötajad, kuidas osakonda jõudis hingeldav ja väga haige inimene, kes ütles, et oli arvanud, et Covidit ei ole olemas, aga ikka haigestus. Nädal peale haigestumist läks ta kõrge palaviku foonil end lõpuks vaktsineerima. See ei ole hea mõte end värske nakatuse foonil vaktsineerida! Tahaks taas küsida, kus sa oled varem olnud, et alles nüüd, kui oled kõrges palavikus ja hapnikupuuduses, üritad end kaitsta. Nüüd on hilja juba!

Jah, intuitiivselt tunduks mulle ka, et ennekõike need, kes on panustanud ühiskonda, peaksid saama selle eest tagasi, aga seda [põhimõtet] on raske rakendada. Siin võib tuua paralleeli ahelsuitsetajaga, kes tuleb haiglasse kopsuvähi diagnoosiga.

​Ravikindlustusseadus ütleb selgelt, et kui haige ei täida arsti või pereõe määratud ravi, siis solidaarne kindlustus talle ei laiene. Hüva, aga kui uksel on ikkagi kopsuvähiga suitsetaja, siis me võtame ta vastu, korraldame konsiiliumi, ja kui on eemaldatav kasvaja, eemaldame haiguskolde.

Kuid sisuliselt olen nõus, et kõik peavad panustama, et saada solidaarselt ühiskonnalt tagasi.

Kopsuvähiga suitsetajaid on vähe, nemad ei löö meditsiinisüsteemi uppi ja nende pärast ei jää tuhanded teised ilma plaanilisest operatsioonist. Koroonapõdejad, kellest enamik on vaktsineerimata, seda aga põhjustavad ning minu meelest on see teiste suhtes ebaaus ja ebaõiglane.

Jah, olen täiesti nõus. Haigekassa arved näitavad, et esimesel poolaastal jäime Eestis 21 642 ravijuhtumiga defitsiiti võrreldes sellega, mis lepinguga oli ette nähtud.

Meil on riigis kindlustamata isikuid, kellele [ravikindlustuse] solidaarsuse põhimõte ei laiene, aga kui nad tulevad näiteks luumurruga haiglasse, siis kindlasti laieneb kindlustus. Ja kui haige tuleb hapnikuvaeguses Covidiga, laieneb ka. Kindlustamata isikud saavad erakorralist ravi, aga plaanilist ravi mitte.

Kõik need koroonaeitajad ja vaktsiinivastased, nn vabaduse eest võitlejad ja oma peaga mõtlejad – kuidas neid küll nii palju on?

Olen siit-sealt korjanud kilde, mida need inimesed ütlevad, mille pärast nad ei vaktsineeri. Neid argumente on väga palju. Loomulikult viidatakse kõrvaltoimetele; et vaktsiinid on nii kiiresti arendatud; tahetakse rasedaks jääda; ei usaldata ravimiameti andmeid ja ei usaldata riiki.

Üks mure on see, nagu on toonud välja ka [Valge Maja koroonaviiruse töörühma juhtivekspert Anthony] Fauci: et see, mis ta ütles üleeile, ei pruugi olla tõsi enam täna, sest eile tuli uus uuring, mis tõi uut infot.

See on hästi kiire dünaamikaga uus haigus, mille kohta tuleb nii palju värskeid andmeid peale. Ma ei tea, kas inimesed ei saa aru, et ka teadmine areneb? Ei ole nii, et tuleb uus viirus ja oleme kõik kohe varustatud teadmisega. Arstid ei teadnud algul mitte midagi, mis viirusega me tegelema hakkame.

Professor Peep Talving Põhja-Eesti regionaalhaiglas oma kabinetis korraks pingevabalt istumas, et pilti teha. Foto: Remo Tõnismäe

​Mäletan esimese laine paanikat: kutsusime kokku kõik erakorralise meditsiini arstid, pulmonoloogid ja infektsiooniarstid ning tegime Covid crash course for dummies [Covidi-ravi kiirkursus teadmatutele], et kõik teaksid, mida kohe teha, et oskaksime ventileerida haigeid jne.

Paljud nakatunud ütlevad ka seda, et ma ju ei käi kuskil, ainult vaikselt oma kaevu juurde. Aga ikka jõuab viirus neile kohale. Mul on samuti paar tuttavat, kes ütlevad, et isa on totaaleitaja, ei võta vaktsiini ja istub vaid oma majakeses aias. Olen öelnud, et oodake ainult, see viirus jõuab kahjuks ka temani. Just kuulsin, et üheni neist jõudiski.

Olen täiesti veendunud, et kui deltatüve foon jääb suhteliselt kõrgeks, jõuab viirus Eestis absoluutselt kõigini. Nii tekib ka immuunsus kõigile – kellele kaitsesüstimise, kellele haigestumise ja läbipõdemise teel –, aga läbipõdemise valikul saame [aastaga] lisaks tuhat surmlõpet. Meil on praeguseks juba üle 1650 surmaga lõppenud juhtumi.

Viimaste päevade andmed näitavad, et olukord läheks justkui paremaks, kas pole nii?

[Matemaatik] Krista Fischeri analüüsitud andmed, mida nädala algul teadusnõukojas vaatasime, näitavad tõesti, et võrreldes üle-eelmise nädalaga on numbrid alla tulnud: meil oli eelmisel nädalal miinus 14 protsenti nakatumisi. Aga kui küsin andmeid kiirabilt, siis Lilian Lääts regionaalhaigla kiirabist ütleb, et nende arvud küll ei ole väiksemad, vaid kasvavad. Nädala peale tuli Põhja kiirabistaabis 410 Covidi-haiget transportida ja pooled nendest haigetest hospitaliseeriti. Eelneval nädalal oli kiirabil 380 Covidi-haige transporti.

Me seirame ka 1220 telefonikõnesid perearstidele. Nende arv on samuti olnud suurenemas.

Usutlesin nädal tagasi Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajat professor Aare Märtsonit, kes tunnistas, et tema ei tea, mis saab nendest haigetest, kelle plaaniline operatsioon tuleb edasi lükata. Kas teie teate? Või tulebki noil lihtsalt loota, et äkki siiski ei sure vahepeal ära?

Arstid haiglates selekteerivad hädaolukorras hoolikalt haigeid. Näiteks kui tuleb perearsti saatekiri, et teha kindlaks, kas haigel on soolevähk. Kahtlus on olemas: haige on kaotanud kehakaalu, väljaheites on verd. Kindlasti korraldame kõik proovid, teeme koloskoopia ja kompuutertomograafia. Kui uuringute põhjal selgub, et ongi vähk, siis selekteeritakse konsiiliumi korras haige raviplaan ja haige pannakse järjekorda. Kui tegemist on agressiivse tuumoriga, määratakse haigele varasem lõikusaeg.

Aga siis on haiged, kellel on näiteks valulik puusaliiges, kes töötavad näiteks kraana peal, kuhu mitte ei saa selle valuga ronida. Neile inimestele tuleb tõesti öelda, et väga kahju, aga praegu ravivad haiglad hapnikupuuduses Covidi-haigeid.

Meie tervishoiusüsteem on niimoodi optimeeritud, et see on väga efektiivne, aga kui midagi juhtub, kas või kümme-kakskümmend õde jääb haigeks, siis kuskil midagi katkeb. Nüüd ongi meil suur [operatsioonide] võlg. Sarnaselt professor Märtsoniga ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas teeme tagasi need 30 000 või rohkem ravijuhtu, mis aasta lõpuks jäävad defitsiiti. Eks need saavad aja jooksul tehtud, aga seal on palju kannatusi, palju töövõimetust ja väga palju maksuvahendeid, mis sellele kulub.

Tundub taas ebaõiglane, et tuleb leida raha koroonahaigete raviks, samal ajal kui mujal meditsiinis on seda pidevalt puudu. Kas sellepärast, et koroona on nakkushaigus, erinevalt näiteks vähist, mis ei nakka?

Jah, eks see on nii. Aga need on siiski erakorralised hapnikuvaeguses haiged ning erakorraline ravi tuleb tagada. Vähi või liigesevaludega haiged ei tule EMO uksele hapnikuvaeguses, aga see on kahjuks reaalsus Covidi-kopsupõletikuga haigetel.

Vähihaigetel on lihtsalt jube valus ja hirm haiguse ees.

Just, nii see on, kuid neid haigeid peetakse antud olukorras plaanilisteks, mitte erakorralisteks.

Muide, regionaalhaigla hematoloogiakeskus ja keemiaravikeskus tegid koroona esimese ja teise laine ajal isegi rohkem ravijuhte kui varem. Ambulatoorsete ravijuhtude maht suurenes seoses sellega, et ambulatoorsed haiged ei vaja statsionaarset voodikohta. Hädaolukorras on piiratud plaaniline statsionaarne ravi, eriti kirurgiline statsionaarne ravi, sellepärast et vaja on intensiivravikohti ja oleme sunnitud sulgema ka operatsioonitube.

Meil on PERHis neli intensiivraviosakonda, millest üks, 14 voodikohaga, on praegu tervikuna Covidi intensiivraviosakond. Kui sealt haigeid välja ei kirjutata või ei toimu surmlõppeid, aga lähipäevadel peaks kolm või neli haiget juurde tulema, peame avama terve uue Covidi-osakonna, mis tähendab seda, et PERHi kui Eesti ainsa põletuskeskuse, suurima traumakeskuse võimekus on korralikult maas.

Kui meil on kaks intensiivraviosakonda täis Covidi-haigeid ja ainult kaks teenindavad erakorralist ja plaanilist ravi – ma ei kujuta ette, kui meenutada [augustikuist] Tartu kortermaja gaasiplahvatust, kuhu me paneks neli raskete põletustega patsienti, rääkimata sellest, kui augustis oleks NOËPi kontserdi ja drooni-show’ ajal juhtunud midagi linnahalli katusega. Masskannatanute situatsiooni lahendamiseks on olukord praegu enam kui kriitiline.

Mittevaktsineerijad on hakanud süüdistama, et koroonat levitavad ka vaktsineeritud, kes jooksevad vastutustundetult ringi, vaktsineerimispass taskus. On see tõsiselt võetav etteheide?

Jah, on. Teadusnõukoda tegi valitsusele juba paar nädalat tagasi ettepaneku, et isolatsioonikohustus peab laienema nakatunu perekonnale, sest kontakt on nii lähedane ja delta[tüve] aerosool levib majas sarnaselt sigaretilõhnaga. Ma ei kujutaks ette, kuhu ma end kodus peidaks, nii et väljahingatud aerosool pereliikmeid ei ohustaks. Võid ju panna ette FFP3-respiraatori, aga ikkagi toimuvad koduses keskkonnas läbimurdeinfektsioonid. Siis kannavad ka vaktsineeritud pereliikmed haigust mujale, töökohta.

Aga valitsuselt otsust ei tulnud. Arvatavasti mõtlesid poliitikud, et saadavad [isolatsioonikohustusega] signaali, mis kaotab inimeste usaldust vaktsineerimise vastu. Saan aru, et see võib järgmised 5000 skeptikut vaktsineerimisest loobuma panna, aga kodune risk nakatuda on väga kõrge.

See, mis Helme Vabaduse väljakul tervishoiumaffia ja hüsteeria kohta ütles, on äärmiselt solvav Eesti meedikutele. Asjalik vabandus oleks temalt asjakohane.

Kuid teada on, et vaktsineerimine kaitseb raske haiguse eest. Meil on PERHis ravitud kolmanda laine ajal 40 kõrgema astme intensiivravipatsienti, kellest neli on olnud vaktsineeritud ja nendest ainult üks on surnud. Too haige oli nii paljude kaasnevate haigustega, et prognoos oli juba algusest väga halb.

​Küsisin ka Lõuna meditsiinistaabi juhilt doktor Juri Karjaginilt, kui palju on TÜ kliinikumis olnud vaktsineeritud inimesi intensiivis. Ta ütles, et viis-kuus, ja nad kõik on saanud intensiivist välja. See suhe on väga kindel: kõrgema astme intensiivis on 90 protsenti vaktsineerimata inimesed ja nende suremus on kõrge. Vaktsineeritute suremus on väike.

Olen märganud, et kui mittevaktsineeritute ja vaktsineeritute suhe haiglas oli mõni nädal tagasi umbes 75:25, siis nüüd on see 66:33 ja vahel isegi vähem. Huvitav, miks?

Üks põhjus on see, mida oleme ka teadusnõukoja andmetel selgelt näinud: peale kuuendat kuud tõuseb läbimurdenakkuste risk ja haigestuvad ka vaktsineeritud, kellel on näiteks kodus viirusega inimene.

[Lääne-Tallinna keskhaigla juht] Arkadi Popov ütles hiljuti, et nii imelik kui see ka ei ole, aga 45 protsenti nende praegustest haigetest on vaktsineeritud. Antivakserid ütlevad selle peale kohe, et näete, neil oli absoluutselt õigus. Aga need [vaktsineeritud haiged] on enamasti vanemad inimesed ja nende haiguse kulg haiglas on oluliselt kergem.

Raamitud tunnistused Põhja-Eesti regionaalhaigla ülemarsti professor Peep Talvingu kabineti seinal räägivad tema pikast ja tunnustatud tegevusest USAs, LAVis, Rootsis ja mujalgi. Foto: Remo Tõnismäe

Põhjuseks on läbimurdeinfektsioonid, ja väga agressiivne deltatüvi murrab läbi. See on kurb fakt, sest kõik need, kes ei usu [vaktsiine], ütlevad, et neile on valetatud: alguses öeldi, et [vaktsiinide] efektiivsus on 95 protsenti, aga vaadake nüüd!

​Tõepoolest, me peame vaatama aega viimasest doosist. Meie keha loob ju [immuun]vastuse, kui oleme korralikult vaktsineeritud. Aga see vastus vaikselt kulub ajas, sest võib tulla teine viirus, mille suhtes on samuti vaja luua antikehasid. Meie antikehade arhiivis ei saa olla aktiivne mälu eluaeg ja kõigi haiguste vastu.

​Seda me alguses ei teadnud antud vaktsiinide puhul, ja seda tuleb välja öelda, et need vaktsiinid, mis olid tehtud Wuhani tüve vastu, ei ole delta vastu enam nii tõhusad, eriti kui vaktsineerimisest on möödunud viis või enam kuud, ja eriti vanematel inimestel. Sihtgrupp 12–17-aastased tekitab väga elava immuunvastuse.

Kui lähedalt on teist koroona mööda läinud?

Ma olin väga varane vaktsineerija, sain esimese doosi aasta alguses Pfizeriga, siis õige aja möödudes teise doosi. Nüüd sain kolmanda doosi. Nii et minust on koroona mööda läinud. Vanem poiss, 15-aastane, on ka vaktsineeritud, kümnene tütar aga ei ole. (Nii noortele vaktsiinisüsti ei tehta. – P. P.)

​Imestan kogu aeg, et tütar on siiamaani olnud nagu teflon. Ta on istunud autos kümme minutit koolikaaslasega, kes andis järgmisel päeval positiivse testi, istunud kõrvalpingis koolikaaslasega, kes on samuti andnud positiivse testi. Ja ta ei ole haigeks jäänud. Ma ei tea, kas ta on niimoodi läbi põdenud, et ma ei ole sellest teadlik olnud?...

Äkki tema näide toetab väidet, et lapsi ei olegi vaja vaktsineerida? Paljud vanemad on laste kaitsesüstimise vastu.

12–17-aastased on tublisti vaktsineerinud, mis annab võimaluse elada, hoida koole lahti, käia huviringides ja ka reisimas. Niipalju kui mina tean, annavad noored väga võimsa antikehade vastuse. Vanemad inimesed ei anna.

Toon siin näite teisest vallast: regionaalhaigla [kardioloog] Pentti Põder, kes hoolitseb siiratud südamega haigete eest, on öelnud, et on andnud kõigile neile kolm doosi vaktsiini ja mõõtnud antikehasid – null! Mitte midagi, sest nad on ravimitel, mis siiratud organi äratõuget pidurdavad ja ei tekita ka antikehasid.

Ameerika vaktsineerib juba 5–11-aastaseid, sest seal tuli signaal, et teatud hetkel oli Ameerika haiglates 180 000 last Covidiga. Mul pole ülevaadet, kas need lapsed haiglates olid kaasnevate, näiteks krooniliste haigustega, aga see on märk, et ka lapsed võivad pihta saada. Kas kõiki väikelapsi peaks vaktsineerima, ma ei tea. Üldiselt ei ole Covid lastehaigus, sest Tallinna lastehaigla raporteerib Põhja meditsiinistaabi koosolekul kogu aeg, et neil on kõik teised nakkused, mis õudselt koormavad, aga Covid ei ole teema.

Kui keegi küsiks, kas ma vaktsineeriksin oma kümneaastast last, siis ma natuke ootaksin, sest tean, et ta ei põe raskelt, ei koorma tervishoidu. 5–11-aastased ei ole vaktsineerimiseks meie põhigrupp. Me peame vanemad inimesed enne ära vaktsineerima.

Andmed näitavad, et enamasti surevad Covidisse üle 60-aastased, haruharva sureb mõni, kes on alla 50, ja peaaegu üldse ei ole surnud 20–30-aastaseid. Siit saab järeldada, et kuni keskeani ei peaks seda haigust kartma, kas pole nii?

Terviseameti andmetel on alla 40-aastaste hulgas olnud Eestis surmajuhtumeid 13, mis tõesti tekitab argumendi, et kas tõesti [nooremaid inimesi Covid väga ei ohusta]. Aga võtke näiteks meie intensiivis olev ülekaaluline 50-aastane mees, neerupuudulikkusega, saab hemodialüüsi ning vajab mehaanilist ventilatsiooni. Tema kopsukahjustus on massiivne ja prognoos väga kahtlane. Nii et eks valige!

Peep Talving (55)

Põhja-Eesti regionaalhaigla ülemarst, Tartu Ülikooli kirurgiliste haiguste professor, teadusnõukoja liige

Sündinud 14. detsembril 1965 Haapsalus

Haridus

Haapsalu keskkool 1984

Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1984–1985

Karolinska instituut Stockholmis 1989–1995

üldinternatuur Kullbergi haiglas Katrineholmis (Rootsi) 1995–1997

üldkirurgia residentuur St. Görani haiglas Stockholmis ja Karolinska ülikooli haiglas 1998–2003

meditsiiniteaduste doktori kraad traumakirurgias Karolinska instituudis 2006

Töö

Karolinska ülikooli haigla üldkirurgia ülemarst 2005–2008

Lõuna-California ülikooli arstiteaduskonna külalis- ja abiprofessor 2008–2013

Los Angelese maakonnahaigla traumakeskuse kirurgia ülemarst, osakonnajuhataja 2008–2013

Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse ülemarst ja keskuse juht 2014–2018

Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi kirurgiliste haiguste professor 2016–...

Põhja-Eesti regionaalhaigla juhatuse liige, ülemarst 2018–...

​Kui teame, et nooremas keskeas ja kaasnevate haigustega võib üks kümnest-kahekümnest nakatunust vajada haiglaravi, tehke ruletimäng: ärge vaktsineerige ja valige, kas tahate olla 30 päeva [haiglas] ja pärast hapnikust sõltuva kopsukahjustusega?

Seda on väga raske öelda, kellel kuidas läheb. Igatahes teame, et kehakaal, kaasnevad haigused, eriti kõrgvererõhutõbi ja veel mitmed tegurid tähendavad mängu sinu kahjuks.

Mis seisus haiglaõed ja arstid ennast pikkadest päevadest ja suurest koormusest tunnevad?

Meditsiinitöötajad on väsinud. Väsinud sellest, et osa ühiskonnast on totaalselt hoolimatu – mitte kõik, aga on neid, kes ei hooli. Meie töötajad ei tee 168 töötundi, mis on kuus tavaline, vaid teevad 250 tundi, 300 tundi, ja siis käivad tuhanded ja tuhanded inimesed koos Vabaduse väljakul, kus mõni poliitik ütleb, et «meditsiinimaffia» valetab ja koorib riigi raha. ​See solvab meditsiinitöötajaid.

Kui palju on sügisel te haiglast õdesid ära läinud?

Me töötame õenduses 90-protsendise meeskonnaga. Õdede voolavus ei ole tavaliselt suur, 8–10 protsenti aastas. Hooldajate voolavus on suurem, 30–35 protsenti aastas. Ma ei taha heita väga tublidele hooldajatele varju, aga osa hooldajaid liigub kergemini sektorisse, kus on kõrgem töötasu. Kui näiteks Rimi tõstab palka, tekib meil teatud voolavus. Kui meie kollektiivleping tõstab palka, tulevad mõned hooldajad tagasi. Meile on tulnud appi kaitseväe parameedikud, viis-seitse tugevat poissi, keda on vaja haigete pööramiseks intensiivis, et kõik kopsuosad saaksid õhustatud. Kui sul on kõvad poisid, kes tõstavad raskeid haigeid – jube palju teeb see hooldajate elu kergemaks!

Kui suur on teie töökoormus?

Ma töötan haiglas 12 tundi iga tööpäev ja peale selle on mul palju lisakohustusi õppejõuna, teadustööga ja erialaseltsi tööga. Ärkan kell 5.35 ja tulen koju umbes kell seitse-kaheksa. Siis on veel nii palju teha. Näiteks täna [kolmapäeva] õhtul on mul Tallinna Kirurgide Seltsi juubelikonverentsiks vaja ette valmistada loeng «Kirurgiliste instrumentide sünnilood». 40 slaidi on vaja teha ja see võtab 8–10 tundi (intervjuu Postimehega lõppes õhtul kell pool kaheksa – P. P.). Kopenhaagenis on järgmisel nädalal tulemas Taani Kirurgide Liidu aastakongress, kuhu mind on kutsutud loengut andma traumakirurgia teemal.

Professor Peep Talving Põhja-Eesti regionaalhaiglas oma kabinetis. Ta töötab igal argipäeval vähemalt tosin tundi. Foto: Remo Tõnismäe

​Göteborgis ootab kuu lõpus traumakoolitus ASSET, milles olen rahvusvaheline instruktor. Esmaspäeval õpetasin Tartu Ülikoolis õhtul kella kaheksani tudengeid, teisipäeval juhendasin kuus tundi praktikume ja siis tegin otsa viis tundi traumakoolitust TEAM. Lõpetasin õhtul kell kaheksa ja sõitsin autoga Tallinna tagasi. Kogu aeg on selline tempo. Laupäeval magan natuke pikemalt.

Martin Helme ütles intervjuus ERRile, et mõned häälekad arstide esindused kütavad hüsteeriat. On meil koroonateemadest rääkides liiale mindud, nii et jutud sel teemal kõlavad juba hirmutamisena?

Seltsid ja eriti arstide liit seisavad oma inimeste töö ja tervise eest. Oleks väga vale, kui Eesti Arstide Liidu president ütleks, et mitte mingit jama ei ole. Nagu ütlesin, intensiivraviõed teevad vähemalt 250 kuni 300 tundi kuus tööd – niimoodi on väga raske vastu pidada.

​See, mis Helme Vabaduse väljakul tervishoiumaffia ja hüsteeria kohta ütles – need on äärmiselt solvavad sõnad kõikidele Eesti meedikutele. Üks asjalik vabandus oleks temalt asjakohane.

Peame veel veidi rääkima Helmest, sest ta on ikkagi koroona- ja vaktsiinivastaste juht. Samas usutluses väitis ta, et haiglad pole kriisiks varakult valmistunud, pole piisavalt inimesi ja aparaate, kuigi teada oli, et küllap uus laine tuleb, ja et viimase pooleteise aasta jooksul pole ette valmistatud piisavalt õdesid. Arvestades kriitilist olukorda haiglates, kõlavad need sõnad põhjendatud kriitikana, kas pole nii?

Jah, olen selle koha pealt nõus, et tellimus tervishoiu kõrgkoolidele peaks olema oluliselt suurem. Usun, et poliitikud vaatavad, et see maksab palju ja puudub garantii, et haiglad suudavad kõik õed hoida haiglates. Õdede liit on ka pöördunud valitsuse poole ja sai vastuseks, et me mõtleme selle peale, et meil on käimas niigi palju programme, näiteks «õed tagasi tööle».

​Aga Covidi pandeemia on näidanud selgelt, et see ei ole piisav. Õdede tellimus peaks vabariigi valitsuselt tulema 20 protsenti suurem ja paljusid õdesid tuleb harida intensiivravi suunas, kopsuhaiguste suunas. Ega meditsiiniõed jõua tippteadmisteni üleöö; koolitus on väga pikk. See võtab neli-viis aastat, enne kui õed on valmis [haiglas] raske Covidi-haigusega võitlust pidama.

Kuuldavasti ei ole 10 protsenti Eesti õdesid ja arste vaktsineeritud. Huvitav, miks? Nemad peaks ju eriti teadma, mis on vaktsineerimise plussid ja viiruse ohud. Ei kõla just julgustavalt ega eeskuju näitavalt, kui iga kümnes meditsiinitöötaja ei taha kaitsesüsti!

Ka meie töötajate hulgas on teisiti arvajaid. Mõned kardavad, et nende rasedus saab kannatada, ja mõni pelgab muid kõrvaltoimeid.

Näiteks PERHi ühes keskuses, kus on äärmiselt immuunpuudulikud patsiendid, oli mitu õde, kes ei soovinud vaktsineerida. Meil oli korduvaid läbirääkimisi ja lõpuks neist 70 protsenti vaktsineeris, aga paar õde, [kes keeldusid], pidime teistesse osakondadesse ümber paigutama.

​Iga õde on tähtis. Kui haigla vallandab näiteks kümme-kakskümmend õde, ei kujuta ma ette, kuidas hakkama saame, sest töötame 24/7 ja iga töötaja on kulda väärt. Peame kõiki hoidma, aga üritame kogu aeg [vaktsineerima] veenda ja veenda, tilk tilga haaval.

Üks Helme tähelepanek on küll terane: aasta tagasi oli meil nakatumislaine madalamate näitudega ja mitte mingit vaktsineerimist ei olnud toimunud, kuid praegu on üle poole elanikest vaktsineeritud ja haiglad on ikkagi rohkem umbes. Millega seda seletada?

Meil on olnud erinevad viirustüved. Deltatüvi on oluliselt nakkavam kui Wuhani tüvi ja Briti tüvi oli omakorda nakkavam kui Wuhani tüvi. Esimeste lainete ajal panime riigi kinni. Kõige tähtsam [viiruse leviku tõkestamisel] on see, et inimesed ei kohtu üksteisega. Nüüd nad kohtuvad kõikjal, riik ei ole kinni, inimesed käivad kinos, käivad Türgis reisil, käivad tööl ja huviringides. Kui paneme riigi kinni, siis tekib kohe olukord, et kontaktid vähenevad ja väheneks ka haigete arv haiglates.

Kas olukord on käest ära – Eesti on ju maailmas nakatumisnäitajailt juhtivaid riike – ka sellepärast, et valitsusel ei ole jätkunud söakust öelda karmimat sõna, vaid liiga palju on jäetud inimestele võimalust oma peaga mõelda?

Intuitiivselt olen nõus, et mänglev kriisijuhtimine ei tööta. See on demokraatia nõrk külg.

Teiseks on meie ühiskond väga polariseeritud. Muudes arenenud riikides on ka opositsioonipoliitikud olnud viirustõrjes toetavad, et see on kõigi ühine kriis, aga meil võtab üks opositsioonierakond, kellel on peaaegu 25 protsenti valijaid, endale väga suure õiguse, ja see on karuteene, mida need poliitikud oma rahvale teevad.

Meditsiinitöötajad ei tee tavapärased 168 töötundi kuus, vaid 250–300 tundi, ja siis ütleb poliitik Vabaduse väljakul, et «meditsiinimaffia» valetab. ​See solvab meditsiinitöötajaid.

Lisaks toimusid kohalike omavalitsuste valimised. Me ei näinud üheski kohas loosungite ja kuulutuste peal, et vaktsineerimine olnuks teemaks. Ometi kõik poliitikud jõuavad peaaegu iga valijani. See üks poliitik, kellest ennist rääkisime, jõudis ka Virtsu kohvikusse inimestega rääkima. Aga kas oli ka teemaks, et minge vaktsineerima? Kahtlen väga. Ehk siis ajastus valimistega oli äärmiselt halb. Saan aru, et omavalitsused peavad toimima, aga võib-olla oleks olnud õige need valimised paar kuud edasi lükata? Soome nagu tegi seda teise laine ajal.

Ütleks, et meil on nagu sõjaaeg, kus laatsaret on raskelt haavatuid täis ja käib ennastsalgav võitlus elude eest. Sellises olukorras vist ei saa asju siidikinnastes ajada?

Just, sa pead näitama terve käega, et nüüd teeme nii. Soovituste andmine siirdeühiskonnas, nagu meie oma – me ju siirdume Skandinaavia poole –, millegipärast ei mõju.

Kõik vähegi asjatundlikud inimesed rõhutavad vaktsineerimise tähtsust, aga kohale see sõnum paljudele ikkagi ei jõua. Nende soovitused ja veenmised on nagu herneste pildumine vastu müüri – ega need müüri maha murra!

Vaktsineeritus on meil kogu aeg olnud kehv. Näiteks gripi vaktsineeritus riskigruppides on Eestis olnud ääretult väike võrreldes Rootsi ja Soomega, kus on vaktsineeritud 80 protsenti inimestest, kes on vanemad ja kopsuhaiged, astmaatikud, diabeetikud. Meil on see olnud umbes 40 protsenti.

Me tuleme ka kohast, kus on vähene terviseteadlikkus ja vähene usaldus riigi sõnumi vastu. Arvan, et ainsad, keda inimesed võib-olla kuulavad, on arstid.

Mida siis ikkagi teha, et olukord kontrolli alla saada? Nagu teame, karmimaid piiranguid ei tule. Näeme, et jutustamisest ja veenmisest ka ei ole tolku. Kas ootame lihtsalt, et äkki kunagi iseenesest läheb kõik mööda?

Arvaksin ka, et valitsus oleks võinud siiski mõned kontrollmeetmed lisada, et mitte läheneda riskile. Saan aru, kui peaminister ütleb, et meil on päris palju piiranguid. Kui inimesed ka järgiksid neid, oleks kõik korras.

Olen täiesti veendunud, et laste kooliharidus ei ole koht, kus piiranguid teha. Laste [lünklik] kooliharidus hakkab neid eluaeg häirima, vaimne tervis kannatab samamoodi, paljud lapsed Eestis saavad ainukese sooja toidu koolis. Ka teadusnõukoda on öelnud, et koolid peavad jääma lahti. Aga koolid kinni panna ja lõbustusasutused lahti jätta – see ei mahu mulle kuidagi pähe!

Kui kõik läheks ilusti, on kerge öelda, et tegime kõik õigesti. Aga kriisis ei saa loota, et läheb ilusti. Kriisijuhtimine on nagu militaarne juhtimine, aga seda ei taheta demokraatias tunnistada.

Millal võiks taas saabuda enam-vähem normaalne elu? Teisisõnu: millal võiksime Covidist lahti saada?

Usun seda, et Covid jääb lainetama – see on ainult arvamus – kolm aastat, neli aastat. Inglismaal on uus deltatüvi, mis on 15–18 protsenti nakkavam, aga positiivne külg on see, et delta on võtnud üle terve turu. Midagi kõrvalt juurde eriti ei tule, sest delta on teinud absoluutselt laastava töö, kõik muud tüved välja puksinud.

Oluline on saada vaktsineeritud suur hulk inimesi, nii et viirusel ei ole enam sihtmärki. Kindlasti hakkab viirus siin-seal kolletena [pead tõstma], sest mõnedel on näiteks tõhustusdoos tegemata. Arvan, et see jääb loksuma, aga kahe-kolme aasta pärast oleme tugevamas olukorras.