Politsei jahib turustajaid

Varastatud asjade omastamine ja turustamine. Foto: Pm

Korrakaitsjad võtsid võitluses salajaste vargustega kasutusele uue taktika: senisest enam tegeldakse varastatud kraami kokkuostjate ja ladustajatega.
 

Kui varastatud kaubal pole turgu, kaob ka süstemaatilistel pisivargustel pikapeale mõte ja nende arv peaks hakkama vähenema – selline on loogika. Nii on politsei varasemast põhjalikumalt võtnud ette varastatud kauba turustajad.

Jaanuaris justiitsministeeriumis 2011. aasta kuritegevuse kokkuvõtet käsitleval pressikonverentsil saigi politsei- ja piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt enda juhitud organisatsiooni selle eest kiita – aastaga oli politsei seesuguseid juhtumeid avastanud umbes 80 protsendi võrra rohkem.

See on märkimisväärne, sest varastatud kauba turustamise avastamine on keeruline – tegu on varjatud kuritegevusega ja ei piisa ainult sellest, et saad inimese varastatud asjadega kätte. Karistusseadustik näeb süüdimõistmise tingimusena ette siin kuritegelikku tahtlust – inimene peab omandatud asjade tausta teadma.

«Selle tõendamine on omaette teema,» ütleb Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse juht Toomas Jervson.

Ent arvudesse süvenedes on pilt paraku kahvatum. Enamik 2011. aastal avastatud 430 juhtumist on pisiasjad.

«Traditsioonilised varastatud asjade kokkuostjad, kes meil Tallinnas neli-viis aastat tagasi tegutsesid, on orbiidilt täiesti kadunud,» lausub Jervson.

Liikuvad kokkuostjad

Nii polegi politsei erinevalt varasematest aastatest suutnud viimasel ajal avastada suuri varastatud kauba ladusid. Võimalik, et kurjategijad on siin ise oma käitumist muutnud ja ei kogu endale mõnda konspiratiivkohta suurt laojääki.

«Jah, säärast ladu me enam naljalt ei leia, sest kogu äri mõte on selles, kuidas varastatud kaubast võimalikult kiiresti lahti saada,» tunnistab Jervson.

Doosi saamiseks varastavatelt narkomaanidelt kaupa vastu võtvate isikute ring on jälitus­ametnikele laias laastus teada, Põhja prefektuuri töötaja sõnul on nende murelapseks hoopis liikuvad kokkuostjad – inimesed, kes pidevalt muutuvates kohtumispaikades varastelt asju vastu võtavad.

Minevaks kaubaks on selliste kiirkokkuostjate seas kuld, sülearvutid, mobiilid ja antiik. Näiteks jalgratas kui silmaga kõigile näha olev kaup on Jervsoni sõnul riskantsuse tõttu hoopis vähem ihaldatud kaup. Kui varastatud jalgratas kunagi politsei kätte satub, on suur võimalus, et selle heauskse ostja kaudu jõutakse ka müüjani.

Ladude avastamata jäämine siiski ei tähenda, et politsei mulluse edu taga on ainult prügikalad. Nii näiteks ootab praegu kohtu alla andmist üks Tallinna kurikuulsamaid kokkuostjaid, hüüdnime Gavrila kandev mees, kelle tegevuse tõendamiseks tegid jälitusametnikud üle aasta tööd.  

Samamoodi õnnestus ühes sarnases kuriteoepisoodis esitada kahtlustus teisele pealinna tuntud varastatud asjadega kauplejale, hüüdnime Kvadrat kandvale mehele.

Varastatud kraami keskel

Lihtsamalt tõendatava kuriteo näiteks on märtsis Põhja ringkonnaprokuratuuri süüdistatuna Harju maakohtu ette astuv varem kohtulikult karistamata Oleg (43). Meest süüdistatakse selles, et ta nelja aasta jooksul – 2005. aastast 2009. aasta detsembrini – omandas, hoidis ja turustas varastatud kaupa oma Tallinnas asuvas kioskis.

Oleg ostis korduvalt varastatud esemeid. Näiteks soetas ta Hilti tööriistakohvreid, mootorsae, murutrimmeri, käsifreesi, jalgrattaid, helitehnikat, triikraua ja soojapuhuri.

Nimetatud esemeid hoidis mees oma kioskis, elukohas Harjumaal või Tallinnas asuvas garaažiboksis. Kokku süüdistatakse Olegi 18 kuriteoepisoodis ja tema ostetud varastatud esemete maksumus on üle 4300 euro.

Kohtud mõistavad reaalse vangistuse

Kohtud olid varastatud kauba müügiga tegelevate isikutele karistuse mõistmisel mullu karmid – enamik mitme kuriteoepisoodiga seotud isikutest sai reaalse vangistuse.

Esimest korda sellise kuriteoga vahele jäänu puhul on maksimaalne karistus aastane vangistus. Hea näide on siin Aleksei Levinov, kelle puhul suudeti kolmel korral tõendada varastatud asjade (sülearvutid Ordi Enduro ja Fujitsu Siemens Amilo ning jalgratas Merida) ostmine. Kõige selle eest mõisteti mehele lõpuks viiekuune reaalne vangistus.

Maksimaalse karistusmääraga – aasta vangistust – pidi aga leppima tartlane Mihhail Jevdokimov, kes ostis Tartus tegutsenud tuttavalt vargalt Valeri Vassiljevilt mullu mais ridamisi varastatud asju – jalgratta Mckenzie (200 eurot), jalgratta väärtusega 100 eurot, jalgratta Jamis Explorer Lady (200 eurot), jalgratta Schwinn Frontier (300 eurot), jalgratta Merida (160 eurot) ning kaks jalgratast Classic Legend koguväärtusega 382 eurot.
Üheksa kuu pikkuse vangistuse samalaadsete kuritegude eest sai Rakveres elav Erkki Sepp, kes turustas oma poolvenna Andres Sepa Tallinnast varastatud asju: neli mobiiltelefoni, viis sülearvutit ja DVD-mängija. Tõsi, muude karistustega kokku mõistis kohus Erkki Sepale viieaastase vangistuse.

Maksimumkaristus varastatud asjade omandamise eest on kuni kolmeaastane vangistus. Seda siis, kui inimene on sama kuriteoga juba varem vahele jäänud. Risto Berendson